Mati Põdra: Orkestrite tase on tõusnud 200 protsenti

Mati Põdra. Foto: Henn Soodla

Islandil lastemuusikakoolis õpetavale ja heliloominguga tegelevale Mati Põdrale oli seekordne laulupidu debüüt selles mõttes, et puhkpilliorkestrite kontserdil kanti ette tema arranžeeritud muusikapõimik Uno Naissoo viisidest. Mõistagi oli Põdra peol kohal.

Islandil muusikat õpetav orkestrijuht ja helilooja Mati Põdra, äsja möödunud laulupeost kõneldakse mitmes mõttes kui uuenduslikust. Näiteks esimest korda paigutati mehed laulma naiste ette alla, mitte nagu kooridel tavaks, kus mehed seisavad naiste selja taga. Kas puhkpillide puhul oli samuti midagi teisiti kui varem?

Tähtis uuenduslik asi oli puhkpillide repertuaaris. Selleks, et need lood, mis laulupeo kavva võeti, jääksid orkestrite repertuaari pikemaks ajaks, oli selle aasta orkestrite lugudele tehtud kaks partituurivarianti. Heliloojatelt telliti suurele kontsertkoosseisule kirjutatud partituur, kus oli arvestatud puhkpilliorkestrites muidu harva esinevate pillidega nagu fagott, oboe. Samal ajal avaldati lugude teised partituurid oluliselt väiksema koosseisuga orkestrite tarbeks, et need kõlaksid näiteks 15-liikmelise külaorkestri esituseski.
Ja need partituurid pidid üksteisega haakuma, nii et lõpuks laulukaare all kõlaksid kõik lood selliste heliliste värvidena, nagu heliloojad on mõelnud. Minulgi oli au mõni selline vähendatud orkestrikoosseisule mõeldud partituur kirjutada.

Mulle tundusid selle laulupoe kontserdid kõrgema tasemega kui kunagi varem.

Kooride tase on kindlasti tõusnud, kuigi ma ei oska öelda kõikide kooriliikide kohta. Orkestrite keskmine tase on tõusnud 200 protsenti. Palju on tulnud juurde noori mängijaid ja paljud vanad tegijad on ennast taas leidnud. Suurt rolli mängib seegi, et kasutati helivõimendust.

Sealjuures on puhkpillide laulupeokontserdil ette võetud väga suur uuendus: seoses tunamulluse noorte laulupeoga võttis Harry Illak ette ja rivistas orkestrid kaare alla nagu ühe suure orkestri.

Minu lugude puhul on väga oluline, et hakkaks mängima helivärvide keemia, et pillirühmad vastanduksid üksteisele, just sellise pillide asetuse puhul on see võimalik. Mina olen õppinud nii orkestreerima ja teisiti ei oska ega tahagi. See, et suur orkester kõlab orkestrina, oli eelduseks, et ma jah-sõna ütlesin, kui mulle tehti ülesandeks kirjutada laulupeo tarvis põimik Eesti levimuusikast.
 
Miks langes seadmisel valik just Uno Naissoole?

Kuna olin varem kirjutanud Uno Naissoo laulude, aga ka Singer Vingeri hittide põimiku orkestrile, valisin suurele orkestrile seadmiseks Naissoo, kuigi mu Singer Vingeri põimikut on orkestrid kindlasti rohkem mänginud.

Valisin Naissoo, sest võtad mõnelt Singer Vingeri hitilt sõnad ja paljud ei tunne ära, mis laulu arranžeeringuga on tegu. Naissoo laulud tuntakse ära sõnadetagi. Sealjuures pole Singer Vingeri meloodilised ideed sugugi halvad, miks ma muidu neist põimiku olen teinud.

Kuna Mati Põdra enda loomingut laulupeokavast leida võib?

Muusikat, mis 100 protsenti, otsast lõpuni minu kirjutatud, ilma teiste tuntud meeste teemasid kasutamata, võis kuulda võidupüha paraadil, kuid seal kommentaatorid tavaliselt muusikat ei kommenteeri ja marsside autoreid välja ei hüüa.

Kirjutamisega on nii, et töötades Islandil, vabana olmemuredest, on tõesti võimalik autoriloominguga tegelda. Nii et mina loodan küll, et mõni mu teos võib laulupeol kord kõlama hakata. Ja suure tõenäosusega on see valminud just Islandil.