/nginx/o/2016/11/11/6066241t1hc0c1.jpg)
/nginx/o/2009/09/16/236228t1h7291.jpg)
Saabuvad kohalikud valimised on tegudele ärgitanud kireva seltskonna, oma võimalust Pärnus haistab Eesti Iseseisvusparteigi. Kui eelmistel valimistel esindas iseseisvuslasi Leo Tammiksaar üksinda, siis nüüd on partei seadnud Pärnu linnavolikogu valimisteks ritta suisa 40 nime.
“Nagu erakonna nimigi ütleb, on meie nimekirjas iseseisvusmeelsed inimesed,” iseloomustas Kaido Nõmmik oma partei- ja nimekirjakaaslasi, kelle seas on nii juba karastunud iseseisvuse eest võitlejaid kui alles valimiste eel parteisse astunud rahvuslasi.
Ainuüksi sel aastal on partei ridadesse lisandunud Nõmmiku andmetel mitusada liiget. “Kui kolm aastat tagasi rääkisid teised majanduskasvust ja ilusast elust, rääkisime meie majanduse kokkukukkumisest. Nüüd ütlevad inimesed, et meie ei valetanud,” arvab Nõmmik teadvat, miks Iseseisvuspartei populaarsus kasvanud on.
“Ma ei ole kunagi olnud orjuse poolehoidja ja me näeme, kuhu pangaorjus on viinud meie ühiskonna ja paljud selle liikmed,” selgitas Iseseisvuspartei Pärnu linnapeakandidaat Sven Sildnik (avalikkusele rohkem tuntud kirjanikunimega Kivisildnik – toim), miks näiteks tema 2006. aastal just Iseseisvusparteisse astus.
Seda, milline on Iseseisvuspartei sõnum nüüd, 2009. aasta sügisel, ei soovi Nõmmik veel täpsustada. Partei valimisprogramm on alles kooskõlastamisel.
“Aga eks kõige olulisem ole ikkagi see, kuidas inimestele tööd pakkuda,” kergitas Nõmmik partei plaanidelt veidi saladuseloori. Iseseisvuspartei teadvat, kuidas leevendada inimeste kannatusi ajal, kui tööpuudus kasvab ja rahvas pangalaenude koorma all ägab.
Lahendust kuuleb avalikkus sellest sõltumata, kui palju kohti partei volikogus hõivab. ”Kas me saame seal ühe koha, kaks või kolm kohta või ei saa midagi, aga vähemalt saame sõnumi edasi anda,” lepib Nõmmik heeroldi rolligagi. Nagu varasematel aastatel, sest siiani ei ole Iseseisvusparteil õnnestunud Pärnu linnavolikokku pääseda.
Sven Sildnik on ambitsioonikam. Sõnum sõnumiks, tema tahab Pärnu linnapeaks. “Väga tahan,” kinnitas ta. Ametiraha kaelas, vaataks ta esimese asjana üle linna rahakoti. Eks siis paista, mida linnaga peale hakata.
Kui raha ei ole, tuleb Sildniku plaanide kohaselt suruda rahajagamisorgan mõistlikesse raamidesse. “Pole ju tarvis kassat, kui ei ole raha, nagu ei ole tarvis haamrit, kui ei ole naelu. Kui on kümme haamrit, aga naelu on vaid ühe jaoks, jääb vaid üks haamer järele,” selgitas ta mõistukeeli, mida ta pidas silmas lausega “rahajagamisorgan tuleb raamidesse suruda”.