Naine seisis koduuksel hundiga silmitsi

Hundid murravad lambaid enamasti hilissuvel ja sügisel kutsikate õpetamise ajal ning seepärast suurt osa saagist ei söödagi ära, vaid lihtsalt harjutatakse murdmist. Foto: Marko Saarm / Sakala

Kui eraldatud metsatalus elav Viire Talts õhtul seitsme ajal koduukse avas, nägi ta jahmatusega endast kümmekonna meetri kaugusel hunti ja teine seisis pisut eemal heki varjus.

“Tulin uksest välja ja hunt vaatas otse vastu,” rääkis Kilingi-Nõmme ja Tali vahel elav Talts. “Läks natuke aega, et ma üldse aru sain: see on tõepoolest hunt, kes otse õue on tulnud. Siis pistis hunt jooksu ja mina karjudes järele. Hunt lausa lendas üle õue ümbritseva elektrikarjuse.”

Talus kasvatatakse lambaid, aga neid hundid puutuda ei jõudnud. “Nüüd hoian lambaid laudas kinni, ei taha hunte sööta,” sõnas naine.

Enne paari nädala eest juhtunut pole Talts hunte näinud, kuid talvel lumel nähtavad jäljed annavad aimu, et seal kandis on neid tõepoolest alatasa liikvel.

Saarde vallas on tänavu huntidega kimpus olnud teisedki talupidajad, nii näiteks on hundid suvega 19 lammast murdnud Kaja Kübara kodu juurest.

“Esimese korraga läks kaheksa lammast, kaks oli ära söödud, ülejäänud lihtsalt maha murtud ning üks vaakus elu ja surma vahel,” meenutas Kübar. “Korra segas mees hundijahti päeval 10 ja 11 vahel. Olevat olnud üks suur hunt ja kuus kutsikat. Mulle tundub, et meie kandis hundid põhiliselt päeval käivadki.”

Jäärja külas elava Jüri Pärnati lambakarjas on huntide tõttu looja karja läinud koguni 30 looma. Esimest korda käisid hundid juunis ja murdsid viis lammast, augusti keskel oli aga pilt märksa masendavam. “Surnud oli kuus lammast, aga vigastatuid oli 20 ja neist on enamik praeguseks looja karja läinud,” rääkis ta.

Osaühingus Weiss murdsid hundid suvel vähemalt kuus noorlooma. Loomakasvatusjuht Tarmo Mätas meenutas, et probleemid algasid kesksuvel, kui Veelikse kandi karjamaal noorloomade seast avastati vigastatud loomi.

“Proovisime kõiksuguste vahenditega hunte peletada, aga midagi ei aidanud, ja kui mitu looma juba maha murtud oli, tõime karja otse Tali külje alla karjamaale,“ kirjeldas Mätas. „Paar nädalat oli vaikust ja kaks päeva pärast seda, kui ühel talunikul oli lammas maha murtud, olid hundid meie karja kallal tagasi.”

Nii tehti noorloomade karjatamisele sunnitud lõpp ja loomad aeti lauta.

Kutsikad õpivad murdma

Hilissuvel ja sügisel pakuvad hundid tavapärasest sagedamini jutuainet, sest hundikutsikad on parasjagu nii suureks kasvanud, et käivad vanematega toidujahil kaasas. Mõistagi on murdmist kõige lihtsam õppida lammaste peal.

Pärnumaalt on keskkonnaametile 10. septembrini teada antud 36 murtud lambast, neist suurem osa just Saarde vallas, samuti on teatatud kuuest murtud vasikast-mullikast. Karu on jõudnud käia maiustamas Tori ja Vändra kandi korjemaadel viie mesitaru kallal, rääkis keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi.

Kui võrrelda varasemate aastate sama ajaga, on hundi murtud lammaste arv küll veidi tõusnud, kuid karu tekitatud kahjud oluliselt vähenenud. Näiteks 2011. aastal olid karud selleks ajaks rüüstanud 40 taru.

“Kahjustuskohtade paiknemist jälgides ilmneb, et kahjustajateks on peamiselt üksikud kindlad isendid-grupid,” märkis Talvi. “Suurkiskjate puhul on see tavaline, et kord hamba verele või maitse suhu saanuna suureneb kiusatus taas sama korrata. See nähtub väga selgelt tänavu mesitarude kallal käinud karu või lambaid murdnud huntide tegutsemiskohtade paiknemisest.”

Hundikutsikad sünnivad aprillis-mais ja suvel tõid vanemad neile toidu pessa – murdsid saaklooma, sõid ära ja oksendasid kergelt seedunud toidu poegadele –, kuid augusti lõpus hakkavad kutsikad vanematega koos ringi liikuma. Esialgu vaatavad nad rohumaa servas pealt, mida vanemad ette näitavad.

“Praegu on aeg, mil hundipered õpetavad kutsikaid välja, ja seepärast saagi murdmine suurenebki,” selgitas Talvi. “See tuleb kahjudest väga selgelt välja, sest suurt osa saagist ei sööda, vaid lihtsalt harjutatakse murdmist. Söönuks saaksid nad ka looduses.”

Hunt valib lihtsama tee

Nagu inimene püüab võimalikult vähese vaevaga läbi ajada, teeb seda huntki.

“Hunt on tark loom ja valib koha, kus kõige lihtsam kutsikatele õppetund anda. Pahatihti on selleks tõepoolest öösel karjakoplis olevad lambad,” tõdes Talvi. “Kui on valida kergesti läbitava piirdega rumalate lammaste ja suure emise varjus olevate metsseapõrsaste vahel või vesiste mustikate roobitsemise ja tulimagusat mett täis taru vahel ... Mida üks mõistlik loom sel juhul teeb?”

Mõistagi teevad inimeste vara kallale kippuvad kiskjad palju meelehärmi ja ehk vihagi, kuid sääraseid rüüsteretki täielikult ära hoida ei saa, ometi annab ennetades üht-teist teha. Pealegi maksab riik pool sellest kinni.

Rääkides rahast, siis riik hüvitas mullu huntide poolt loomakasvatajatele tekitatud kahjusid kokku 71 120 euro ulatuses. Samal ajal hüvitati kiskjakahjude ennetustöödeks tehtud kulutusi 25 000 euroga, kusjuures ennetustööde hüvitamise taotlemine ja selle eest maksmine on aasta-aastalt kasvanud.

Pärnumaa inimesed said hundi murtud lammaste eest kokku 5800 ja mesitarude rüüstamise eest 1100 eurot.

Riigilt hüvitise saamiseks pole vahet, kui suur kahju on, hüvitatakse nii ühe kui mitmekümnene lamba maksumus, sama käib näiteks huntide murtud koera kohta.

Kahjustusest peaks looma peremees viivitamatult teavitama keskkonnaametit, siis hinnatakse kahju suurus ja tehakse otsus kahjude hüvitamise kohta. Kahjusaaja kanda jääb olenevalt rakendatud ennetusmeetmetest omavastutuse osa.

“Seda võib nimetada leevendusrahaks, et kiskjad ikka püsiksid meie looduses ja maainimesed taluksid suurkiskjate tehtud kahju, et ei oleks absoluutset vaenamist,” selgitas Talvi.

Peale hundi ja pruunkaru tekitatud kahju hüvitatakse ilvese põhjustatud kahju. Tõsi, ilves kimbutab harva, kuid igal aastal on ta mõne lamba siiski murdnud. Karude kahju on seotud enamasti mesitarude rüüstamisega, kuid mõnel harval aastal on nad murdnud ka noori veiseid.

Parem karta

Keskkonnaamet soovitab kiskjakahjude vähendamiseks kariloomad sügisperioodil ööseks lauta või korraliku piirdega öötarandikku ajada. Elektrikarjuse kõrval aitaks kahjusid vähendada karjuste ja karjavalvekoerte kasutamine.

“Kellel on võimalus, oleks parim kari ööseks lauta ajada või karjamaale ehitada kinnine öövarjualune,” rõhutas Talvi. “Kiskjad on väga targad ning oma energiakulu ja riske hindavad loomad. Kui on valida vabapidamisel või kahe traadiga piiratud karjamaal olevate lammaste ning korralike postide vahele pingutatud tiheda ja 1,2 meetri kõrguse elektrikarjuse kaitse all lambakarja vahel, langeb murdja valik enamasti väiksema riski ja vaeva poole.”

Paraku ei pruugi isegi korralik elektritara aidata. “Mul on just selline tara ehitatud, nagu keskkonnaamet nõuab – 1.20 meetrit kõrge ja viie traadiga –, aga nagu näha, ei pea isegi selline hunte kinni, nad ilmselt panevad traatide vahelt läbi,” rääkis Jüri Pärnat.

Tihti looduses käiv inimene ei pruugi hunti kunagi näha, ometi on nad levinud üle Eesti. Ehkki jälgi nähakse paljudes kohtades, ei tähenda see, et hunte on palju, nad lihtsalt liiguvad väga laial alal, mis võib vabalt olla 250–500 ruutkilomeetrit.

Hundikari koosneb juhtemasest ja -isasest, mõnest eelmise aasta kutsikast ja selle aasta kutsikatest. Tavaliselt on kari kahe- kuni kaheksaliikmeline.

Keskkonnaagentuuri kogutud seireandmetel on huntide arvukus viimastel aastatel Eestis langenud ja jääb 100–200 piiresse.

Kui küsida Tarmo Mätaselt, kas ta kannab nüüd huntide vastu viha, siis eitab ta seda. “Ei, las hundid olla looduses, aga neid on siin kuidagi palju saanud,” kostis ta. “Mul on töömehed lausa rääkinud, et näevad hommikul kaheksa ajal Kilingi-Nõmme ja Tali vahelisel teel hundikutsikaid.”

Tänavu suvel 30 lammast kaotanud Pärnat rääkis, et mullu murdsid hundid tal 26 lammast, aga ülemöödunud aastal vaid ühe ja enne seda kaheksa aastat ei kadunud isegi poole meetri kõrguse ja kahe traadiga aia seest ühtegi lammast.