Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/04/2431919t1h20fd.jpg)
Surju ja Tahkuranna valla perearst Ülle Alanurm on üks neist tohtritest, kes on teinud enda jaoks otsuse tervishoiu rahastamisega seotud probleemidest hoolimata Eestisse jääda.
Ülle paneb emaga vastuvõtule tulnud pisaraid poetava viieaastase patsiendi ette valiku läikivaid kleepse, mille hulgast valib poiss värvilise taksikoera.
“Lapsed ongi kõige toredamad, nemad on see pool, mis päikese särama paneb,” ütleb tohter.
Abiarstidega on raske
Perearsti ukse taha on tekkinud paarist inimesest järjekord. Kellel on retseptimure, kes tuleb arstile tervisehädasid kurtma. Ülle pärib veel pisikeselt patsiendilt, kas ta tahab ravimit siirupi või tabletina, ning kirjutab emale sinise lehe.
Perearsti kabinet on remonditud, kuid õde Tatjana Piirikuusi laualt puudub linlasele harjumuspäraseks saanud arvuti. Peale Võiste veel Uulus ja Surjus töötaval Üllel on arvuti kahes arstipunktis, kus ta teeb tagantjärele kogu vajaliku paberitöö.
Perearsti juurde pääsu ootava pärnaka jaoks on harjumatu seegi, et Ülle vastuvõtuaegu inimestele kinni ei pane. Kel häda, tuleb õigeks ajaks õigesse kohta.
18 aastat arstiametit pidanud tohtri nimistusse kuulub kahest vallast kindlustatuid 2300. Nii suure nimistu puhul peab aga arstil olema eriluba ning peale tema võtab haigeid vastu abiarst, kelle põhitöökoht on taastusravikeskuses.
“Abiarsti leida on raske,” sõnab Ülle. Peale oma valla elanike käib Ülle juures elanikke mujalt valdadest-linnadest. “Praegu on perearsti valik väga vaba,” selgitab Ülle ja lisab, et tagasi ei saadeta kedagi. Õde Tatjana noogutab Ülle jutu peale mõistvalt.
Elan ära
Kui perearstid pandi sundvaliku ette end ise majandada ehk ärimeesteks hakata, nagu Ülle ütleb, konsulteeris ta asjatundjatega ning lõi osaühingu selle täisraamatupidamise pärast. “Et poleks arusaamatusi,” põhjendab ta.
Küsin Üllelt, kuidas arsti töö sisse toob. “Elan ära,” vastab ta. Ometi istus naine komisjonis, kes otsis Audrusse perearsti, ja kandidaate oli väga vähe. “Perearstide leidmisega on suuri probleeme. See näitab, et inimesed on teinud teised valikud,” räägib Ülle.
Üllet ennastki on piiri taha tööle kutsutud. “Rahaliselt oleks muidugi mujal parem, aga süda pole suutnud lahkumisotsust teha,” tähendab ta.
Patsiendi pearaha kulub kõigeks, mis arstikabinetis näha on. Paber, retseptiblanketid, pastakad, printer, ravimid, sidumismaterjalid. Sinna lisanduvad liisingud, bensiin, õdede palkadest ja aparatuurist rääkimata. Pelgalt kaasaskantav EKG aparaat maksab 30 000 krooni, soov oleks osta vereanalüsaator.
“Suuremaid oste pean vaatama ja valikuid tegema,” ohkab Ülle.
Kui Võistes võtab Ülle haigeid vastu lasteaia ruumides, mida aitas ka vald remontida, siis Surjus kasutab ta vana haigla maja ja Uulus kontorihoone ruume, mida on tulnud remontida osaühingu sissetuleku eest.
Ja ometi ei torma arst igalt kindlustamata patsiendilt visiiditasu nõudma. “Kindlustamata vallaelanikelt ma raha ei võta,” ütleb ta. Seda enam, et kui inimene täna arsti nimistusse saamiseks avalduse esitab, läheb aega, enne kui tema pearaha arstini jõuab.
Suhtluskoht
Laias laastus käivad aasta jooksul Ülle vastuvõtul pooled nimistus olevad patsiendid. On neid, kel tervis raudne, aga ka neid, kes külastavad arstipunkti igal nädalal.
Patsiendid, kes pikemalt vestelda tahavad, sätivad end targu järjekorra lõppu, et siis teiste pärast kiirustama ei peaks.
Vahel jõuab Ülle juurde kummaliste kaebustega inimesi, kelle tervisel pealtnäha suurt häda polegi.
“Vanal inimesel on see ehk ainuke koht, kus suhelda,” ütleb Ülle ega pane sellist suhtlusviisi pahaks, seda enam, et ooteruumiski saavad inimesed teistega jutelda.
Hiljuti kutsusid eakad perearsti oma üritusele loengut pidama. Selle asemel pani Ülle eakad hoopis joonistama. Pildid tulid arsti jutu järgi väga kurvad.
Mõni joonistas pildile oma kodumaja, mõni lemmiklooma, kuid peret ja lähedasi kujutasid paberil vähesed. Sotsiaalset lähedust napib, tõdeb arst. Ta teab, et selle läheduse tekitamiseks saab tema teha vaid osa. See osa kahanes ka siis, kui perearsti koduvisiit muutus tasuliseks, sest rahale mõeldes ei ole inimesed enam nii varmad telefoni haarama ja helistavad siis, kui häda tõesti suur.
Koduvisiitidel käib Ülle liisitud autoga, sest töökindel sõiduvahend on maakohas hädavajalik. Teede olukorda ei või iial teada ja ilmastikki võib muutuda tunniga. Ja vahemaad on pikad.
Ülle taskutelefon heliseb. Patsient uurib, millal oleks võimalik vastuvõtule tulla. Mobiiltelefoni võtab Ülle sageli vastu, kuigi märgib, et arst ei peaks olema 24 tundi ööpäevas tööl.
Häirib usaldamatus
Koju saab maal vastuvõtte tegev arst siis, kui kõik ootavad patsiendid on jutule pääsenud. See tähendab koos koduvisiitidega 12tunniseid tööpäevi ning sedagi, et enda jaoks ei anna aega planeerida.
Uuest aastast läheb perearsti elu veidi lihtsamaks. Nimelt ei pea Ülle enam puudeid määrama, puude saamiseks peab inimene minema aasta algusest pensioniametisse ja seal probleemi kurtma. Siis suunatakse inimene üha järgmisesse ja järgmisesse komisjoni.
Peale patsiendi eest vastutuse tuleb perearstil vastust anda haigekassale, sest arste kontrollitakse väga sageli. “Materiaalne vastutus on väga suur,” räägib Ülle.
Mure on retseptidega. Kui arst kirjutab retseptile vale koodi või eksib soodustuse protsendiga, saab patsient apteegist küll õige rohu, kuid vahe peab kinni maksma perearst.
Inimestele paneb Ülle südamele, et neilgi tuleb oma tervise eest vastutust kanda. “Arst ei saa tervist kulbiga anda,” ütleb ta.
