Pärnu maakohus mõistis läinud nädalal tingimisi vanglakaristuse Pärnu haigla naistearstile, keda süüdistati ettevaatamatusest kahele inimesele raskete püsivate tervisekahjustuste tekitamises. Pärnu haigla ravijuht Veiko Vahula rõhutas, et kõnealune kohtuotsus puudutab ühe arsti ühte vale otsust ja seda ei tohiks laiendada kõikidele Pärnu haigla arstidele.
Praegu ei ole see patsient haiglale kaebust ega kahjunõuet esitanud. Kui aga kahjutasu nõue esitatakse ja kohus kahju välja mõistab, siis loomulikult peame selle välja maksma. Haiglal on küll olemas vastutuskindlustus, kuid see katab suhteliselt kitsast ala ja moraalse kahju nõudeid kindlasti ei hüvita. Moraalse kahju hüvitamise peaks haigla kinni maksma oma vahenditest. Tunnistan: see oleks meile suur probleem.
Sageli lähevad kommentaarid väga isiklikuks ja puudutavad neid, kellel looga mingit seost ei ole. Paljud kolleegid ütlevad, et ei loe kommentaare, aga ikka jõuab kirjutatu ringiga sinuni. Kindlasti mõjutab kirjutatu arste, aga see on meie töö ja peame sellega hakkama saama. Arstide peksmine ei tee neid targemaks, see võib neid valvsamaks teha.
Mulle jäi lehelugudest mulje, justkui peetaks kohtuotsust läbimurdeks patsientide õiguste alal. Ma ei ole sellega nõus. Tegelikult on võlaõigusseaduse vastuvõtmisest alates Eestis patsientidel väga suured õigused. Need on oluliselt suuremad kui arstidel ja haiglal, sest patsient on nõrgem pool. Võlaõigusseaduse järgi on Eesti võtnud suuna ameerikalikule süsteemile.
Pärast selliseid halbu juhtumeid muutuvad arstid kindlasti senisest hoolsamaks ja patsiendid loomulikult võidavad sellest. See on asja positiivne pool. Teisalt hakkavad arstid hoolsalt oma tagalat kindlustama, mis tähendab, et nad teevad uuringuid, mida otseselt vaja ei oleks, ning lasevad igaks juhuks mõne lisaprotseduuri teha. Patsiendile tuleks see ju kasuks, aga siin on oma agad: mis see ühiskonnale maksma läheb?
Mulle tundub, et inimeste ootused meditsiini suhtes on kohati liialdatud. See on paratamatus, et tulemus ei pruugi alati hea olla, sest geenide ja looduse vastu arst ei saa. Arst ei saa lubada paranemist, me saame lubada, et meie diagnoosimine ja ravimine on kvaliteetne.
Kui aga inimesel tekib tunne, et pole arstiabiga rahul, tuleb oma pretensioonidega välja tulla. Me ei tõrju kaebusi. Vastupidi, me tahame kaebusi ja üritame need kohe lahendada.
Kui raviarstiga vestlemisest ei piisa kaebuse lahendamiseks, kutsume oma majas kokku võimalikult sõltumatu komisjoni, mis olukorrale hinnangu annab. Kui patsient sellega rahule ei jää, võib ta küsida teise arsti arvamust. Raviarst saab ta suunata Tallinna või Tartu haiglasse arvamuse küsimiseks, seda rahastab haigekassa. Veel võib patsient pöörduda arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni poole.
Ja kui patsient sealtki endale rahuldavat vastust ei saa, võib ta loomulikult pöörduda kohtusse. See on tsiviilühiskonnas igati normaalne asi. Vahel on väga hea, kui kolmas osapool, mida kohus ju on, oma hinnangu annab.
Eelmisel aastal on Pärnu haiglasse esitatud 100 kaebust. Nende hulgas on olmeteemalised kaebused ning arste puudutavatest kaebustest on suur osa suhtlemisalased.
Igas kaebuses on peidus meile õpetlik iva, ehkki see ei pruugi olla täpselt see, mida patsient on silmas pidanud. Kaebus on raviasutusele hea asi, seepärast üritame kõiki kaebusi arutada ja alati saadame patsiendile kirjaliku vastuse.
Tegelikult tuleb kiitusi rohkem. Mullu laekus 356 kiitust. Need on kirjalikud ja dokumenteeritud kiitused, mitte lihtsalt arstile aitäh ütlemised.