Kommentaar: USA president Barack Obama tuli maailma

Läks nii, nagu oli oodata – tervishoiureform vastu võetud (hääletus toimus 21. märtsil, ent vabariiklased surusid peale veel ühe hääletuse USA Kongressis 24. märtsil), asus USA president Barack Obama kohe maailma asjade kallale. Mõistagi algas eeltegevus veel mullu, mida kinnitab juba 8. aprillil toimuv USA-Venemaa tuumarelvastuse vähendamise kokkuleppe allakirjutamine Prahas.

Ent selle kõrval on USA-l mitu eelmiselt presidendilt päranduseks saadud välisprobleemi, mille lahendamine või asjade käigule uue suuna andmine eeldab Obama isiklikku kaasalöömist ja seda siseriiklikult n-ö tugevatelt positsioonidelt. Sellest vastasleeri ja lobigruppide raevukas vastuseis tervishoiureformile, sest oli selge, et kui jäävad peale Obama ja demokraadid, lähevad paljud asjad muutmisele. Seda eelmine nädal kinnitaski, kui meenutada USA suhtes “solvavalt” (riigisekretär Hillary Clintoni hinnang) käitunud Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu teisipäevast väisangut Valgesse Majja. Tasategemine oli tasemel: Valge Maja peremees ei ilmunud külalist uksele tervitama ega ära saatma – ennekuulmatu lugu sellest ajast peale, kui TV hakkas neid külaskäike näitama.

USA-Iisraeli suhete jahenemise põhjus on teada: kui Obama nõuab juba üheksandat kuud igasuguse elamuehituse peatamist, kinnitab Iisraeli valitsus kangekaelselt, et ehitab edasi.

Pühapäeval sai maailm teada Obama uuest otsustavast sammust – ta ilmus Afganistani kohtuma sinna tema enda korraldusel saadetud lisavägedega (30 000 meest!) ja mõistagi Afganistani juhtkonnaga. Obama kinnitas sõduritele, et usub nende missiooni edusse, seega peaks selge olema, et vähema kui sõjalise võiduga Afganistanis ei kavatse Obama administratsioon leppida. Tuleb muidugi küsida, kas nii läheb.

Pole ju raske märgata, et Obama sõit Kabuli peaks nagu tagaplaanile suruma teated Bagdadist, kus ameeriklased – nagu mullu augustis Afganistaniski – korraldasid valimised. Afganistanis mäletatavasti oli Hamid Karzail kõva konkurent, ühel hetkel avastati, et selget võitjat polegi, ja kuulutati välja teine valimisvoor. Siis aga muutsid paljud, k.a USA administratsioon päevapealt meelt ja Karzai ikkagi kuulutati võitjaks. Asi, mida tema rivaal Abdullah Abdullah pole siiani tunnistanud.

Iraagis toimusid valimised küll 7. märtsil, ent nende lõpptulemused kuulutati välja alles reedel. Jällegi – nagu Afganistanis mullu – tilkus kogu aeg infot ja kõik teadsid, et võitjaks võib osutuda mitte Iraaki viimastel aastatel juhtinud peaminister Nuri al-Maliki, vaid hoopis opositsiooni rolli täitnud endine peaminister Iyad Allawi. Lõpuks sai viimase blokk 81 ja al-Maliki blokk 79 kohta parlamendis, ent igal juhul tähendab see USA toetatud võimulolija lüüasaamist. Sõnum maailmale missugune – USA ja kogu Lääne toetatud seltskond ei suuda valimisi võita. Moslemi maailmas teist korda järjest!

Olukorra teeb veelgi pentsikumaks teadmine, et kui al-Maliki poolehoidjad on eranditult šiia moslemid, siis Allawit toetasid šiiitide kõrval sunniidid, kes moodustasid omal ajal diktaator Saddam Husseini toetajaskonna. Küsigem: miks Lääs panustas ühele usule, kui võinuks toetada kahte usku esindavat ehk integratsiooni lubavat seltskonda?

Mängus on samuti Iraagi nafta saatus. Et äsja valiti parlamenti teist korda (eelmised valimised olid 2005. aastal), pidid need USA jt Lääne strateegide silmis panema aluse Iraagi stabiilsele arengule. Selles teadmises sündisid kümned kontraktid, mida välismaa kompaniid sõlmisid Iraagi praeguse võimuga viimastel kuudel. Nüüd järsku ilmneb, et Iraagi-poolsed lepingute tegijad võivad ise võimust ilma jääda.

Seda huvitavam saab olema jälgida Iraagis juba puhkenud võimuvõitlust ja selle lahenemist. Kes kellega ja kelle vastu? Ja kes võidab?