Kas võib öelda, et Surju kooli õpilastele on lai maailm mõneti käegakatsutavamaks muutunud, nende silmaring laienenud?
Surju kool lennutas kümnendiku kooliperest Türgisse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Comeniuse kaheaastane projekt “We are in the same team”, mille jooksul oleme koos mõndagi üle elanud, hakkab sel kevadel lõpule jõudma. Suurimate raputajatena meenuvad kõigepealt maavärin Abruzzo regioonis, kus üks meie partnerkoolidest asub, ning Islandi tuhapilv, mis meie viimase külaskäigu eduka elluviimise küsimärgi alla seadis. Vaatamata loodusjõududele, mis võivad väga halastamatud olla, julgen öelda, et koostöö partneritega on kenasti sujunud ja seatud eesmärgid ühiselt saavutatud.
Meie viimane visiit Comeniuse projekti raames oli 23. aprillist 2. maini Türgi Vabariiki. Reisiseltskond kujunes õpetajate ühise arutelu tulemusena, kus võeti arvesse projekti tegevustesse panustamist, õpilaste õppeedukust, aktiivsust klassivälistes tegevustes, usaldusväärsust ning suhtumist ümbritsevasse maailma ja kaaslastesse. Kahju, et rohkem lapsi reisile kaasa ei saanud, kuid kindlasti on tulevikus teisi projekte ja võimalusi tulemas.
Sobivamat sihtkohta kui Türgi ei saakski ühele õpilasreisile olla – on ju just sellest piirkonnast pärit esimesed kirjamärgid, tänapäevase hariduse ja kultuuri alustalad! Aga mitte ainult kirjatarkus pole siit alguse saanud, siinsed elanikud on leiutanud tänapäeva igale inimesele midagi elutähtsat: nii ratta, potikedra, jogurti kui õlle ...
Endises Konstatinoopolis, mis on sel aastal Euroopa kultuuripealinn, kogesime selle mitmekesisust ja turistiks olemisega kaasnevat rohket tähelepanu. Meie avastused piirdusid siiski vaid vanalinnaga, sest ega maailmalinnale ühe päevaga ringi peale tee.
Juba esimesel õhtul saime oma varvastega katsuda imepehmeid vaipu mošee põrandal, sest teatavasti jalatsitega islamiusulised ja lugupidamist üles näitavad külalised pühakotta ei sisene. Samuti tuli naistel katta pea, paljad õlad ja jalad, kuid ikkagi võisid nad palvuse ajal viibida vaid neile mõeldud alal. Turistidel lubati paar sammu Mekale lähemale astuda, kuid mitte siseneda palvetavate meeste alale.
Järgmisel päeval heitsime pilgu värvika ajalooga Hagia Sophiale ning kuue minaretiga Sinisele mošeele, mis asuvad teine teisel pool Sultanahmedi purskkaevuga kaunistatud väljakut.
Külastasime ka Topkapi paleed, endist sultanite residentsi, millest nüüd on saanud muuseum. Peale aias ringijalutamise ja imelise mere- ja linnavaate nautimise tutvusime tubades kunsti ja kunagise sõjatehnikaga. Enamik saale oli täidetud kaunite riiete, portselani ja kalliskividega, mis andsid aimu Ottomanide dünastia hiilgusest.
Suurepärase elamuse saime, uudistades maa-aluseid Yerebatani tsisterne, mille valgustatud sambad jätsid mulje paleest, aga tegu oli hoopis 1500 aastat tagasi rajatud ja peaaegu tuhat aastat käigus olnud 100 000tonnise mahutavusega maa-aluse veereservuaariga, mis varustas omaaegset maailma suurimat linna veega.
Päeva lõpus panime oma kauplemisoskuse proovile maailma suurimal turul Grand Bazaar ega pidanud kaubavalikus pettuma.
Taşucus kohtusime juba tuttavate partnerkoolide esindajatega. Hispaaniast oli viimasele projektikohtumisele tulnud kaks õpetajat, Itaaliast oli kohal samuti kaks õpetajat, lisaks neli õpilast. Türgi esindus jäi seekord kokku lugemata nii nagu arvukad tantsudki, millega meid mitmel päeval lõbustati.
Tundsime, et meie külaskäiku on kaua oodatud. Tagasihoidlikele eestlastele asu ei antud, tuli oma inglise keele oskus ja kehakeel mängu panna ning kohalikega sõprust sobitama hakata.
Tutvusime kohaliku elu-oluga ja nautisime Vahemere-äärset talve, mis meile kui soe suvi tundus. Silifke piirkonnas, kus Taşucu asub, visiteerisime teisigi koole ning ametiasutusi, vastuvõtud toimusid nii kohaliku linnapea kui Silifke kuberneri juures, külastasime huvitavaid muuseume ja ronisime mitmesse muljetavaldavasse koopasse.
Taşucus maalisime üheskoos suurele müürile Itaalia projektilogo, nautisime meretuuli paadisõidul Vahemerel ja mängisime koos pallimänge. Maitsmata ei jäänud kohalikud hõrgutised, sest lõunasöögi eest, mille valmistamisel olid vaeva näinud nii õpetajad kui lapsevanemad, hoolitsesid igapäevaselt meie võõrustajad. Lisandus tavapärane teejoomistraditsioon, mis nädalaga juba harjumuseks sai. Muidugi nautisime vastvalminud maasikate maitset ja Vahemeres suplemist, aga kõige meeldejäävam oli põhjamaalaste jaoks ikkagi lõunamaa inimeste sõbralikkus ja avatus.
Inglise keele õpetajana rõõmustasin kõigi nende arvukate hetkede üle, kui lapsed nn keelekümblusega tegelesid ning ühistegevustes osaledes omavahel suhtlema sunnitud olid. Tore oli kuulda tõdemusi keeleoskuse tarvilikkusest ja näha esimesi samme ületamaks hirmu, mis võõra keele kõnelemisega ikka alguses kaasas käib.
Suur tänu kõigile, kes suuremal või vähemal määral reisi õnnestumisele kaasa aitasid ning paljudele kauaks meeldejääva elamuse kinkisid.