Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/02/27/6391335t1hade6.jpg)
/nginx/o/2010/07/21/405786t1h1a0c.jpg)
Pärnusse satub külalisi, kel peamine, et katus oleks peakohal ja ümber sõbralikud inimesed. Nad reisivad üksi, armastavad vabadust ja olukordi, kus ei jää muud üle kui kohalikega suhelda.
Meie kutsume neid seljakotiränduriteks.
Oleme harjunud mõtlema, et ebamugavalt läheb rändama üksnes inimene, kel raha pole. Nii ta vaeseke peabki edasi liikuma hääletades, toituma vaid singist ja saiast ning ööbima interneti kaudu leitud heade inimeste juures või hoopis kiirtee ääres. Lõpuks, kui vaene rändur koju jõuab, on tal küll palju teeäärseid seiklusi, millest jutustada, kuid kas ta midagi kohalikule kultuurile omast koges, jääb küsitavaks.
Seljakotiturist Natalie Saksamaalt kõigutab niisuguseid eelarvamusi, kui räägib, et odavus pole sellise elustiili juures põhiline.
Natalie kasutab enamasti internetilehekülge www.couchsurfing.org, mille kaudu ta leiab inimese, kelle juures tasuta ööbida. Kuid tasuta ööbimine pole põhiline.
Oluline on leida inimene, kes oskaks jutustada midagi linna kohta, sooviks rääkida oma elust, rahvast ja kohalikest kommetest.
Natalie ütlust mööda kulutab ta mõne kohaliku juures ööbides isegi rohkem raha kui hostelis.
“Toon inimesele, kes mind vastu võtab, kingitusi, lähen temaga välja, maksan mõne asja eest, seega ei tule see odavam,” räägib Natalie ja teatab, et talle meeldivad hostelid ka. “Hostelis ööbides kohtud väga paljude toredate inimestega ja kuuled nende uskumatuid lugusid, kuid kahjuks ei saa nii rohkem teada kohast, mida parasjagu avastad,” tõdeb Natalie.
Natalie-taolisi rändureid astub Pärnu turismiinfopunktist päevas läbi ligi 40. Nad moodustavad viiendiku infopunkti külastajatest. Turismiinfo töötaja Kadri Tarto sõnade kohaselt tulevad nad enamasti kaarti ja öömaja küsima.
“Nad tahavad võimalikult odavalt hakkama saada,” selgitab Tarto ja räägib, et paljud on telgiga ning leiavad ööbimispaiga Konse ja Karjamaa kämpingus. “Me ikka leiame neile koha, millega nad rahule jäävad,” väidab Tarto.
Nataliel polnud telki ja kui ta oma seljakotiga hostelisse jõudis, olid seal kõik kohad täis. Et tal hosteli põrandale aset teha ei lubatud, suundus ta randa sääskedele söögiks. “Sääsed armastavad mind,” teatas ta ja silitas oma punasetäpilisi jalgu. Muud mured teda rannas ei vaevanud.
Natalie on rõõmsameelne ega kurda – kui vaja, ööbib lennujaamas ja pargiski, ehkki pidutsevad tallinlased sedakorda ta pargis ööbimise üsna ebamugavaks muutsid. Siiski, vahel läheb tal õnneks ööbida hostelis, kus juba kõik voodikohad reserveeritud. Tallinnas anti talle näiteks magamiseks hosteli puhkeruumi diivan. “Tavaliselt on personal väga lahke ja proovib igati aidata, küllap see naine seal vastuvõtus lihtsalt ei tahtnud, et ma jääksin,” arvab Natalie.
Seljakotiränduri öömaja
Pärnus on üsna mitu kohta, kus saab maksta voodikoha eest. Voodikoha hind jääb suvel enamasti 300 krooni ringi.
Kiire otsing internetist näitab, et seljakotirändur saab Tallinnas ööbida alates 150, Roomas 140 ja Pariisis 250 kroonist öö. Pärnuski saab kämpingus Green veeta öö kahekohalises majakeses 120 krooni eest. Tingimused pidid seal küll puuduma, kuid öö elab üle, teatati vastuvõtust. Muidu on madalaim hind voodikoha eest Pärnus suvel 250 krooni.
“Pärnu paneb hinnad paika,” selgitab Lõuna hosteli administraator Ülle Parind, vihjates Pärnu kõrgetele hindadele.
Hostelid hinda langetada ei kavatse. Hommiku hosteli administraatori Viire Varjaku sõnul ei majanda väiksema hinnaga hostel end ära. Parind aga lausub, et nad müüvad toad selle hinnagagi täis.
Elamist laiendada, et sihtgrupp täies koosseisus öömaja leiaks, ei ole samuti kummalgi hostelil plaanis. Hommiku hostelis polevat lihtsalt ruumi, Lõuna hostel aga sõltuvat ilmast. Ehkki sel suvel on toad täis, polnud see mullu suvel sugugi nii.
Nii jääbki kõik samaks. Hommiku hostelis on kuuekohaline tuba, mis on kogu suveks välja müüdud, ja Lõuna hostelis üks kuuekohaline tuba naistele, teine, kaheksakohaline, meestele.
Kliendisõbralikkus on tähtsaim
Lugedes internetist üle ilma hostelitele antud hinnanguid, jäävad kõlama enamjaolt sellised kommentaarid: “Üks töötaja oli väga ebaviisakas, see rikkus mu tuju. Muidu oli väga hea.” Klientide taluvuspiir on erinev, ometi teevad toredad teenindajad muidu igatpidi logiseva koha väga mõnusaks, vahel lemmikukski.
Nii räägib Natalie mulle Mona Lisa hostelist Roomas. “See on kohutav koht! Seal pole mingeid mugavusi. Vannituba oli katki. Nad vahetavad voodeid, nii et pead kogu aeg ühest voodist teise kolima. Päeval magasin juhuslikus voodis, sest nad ei suutnud mulle öelda, millises voodis õhtul magan,” rääkis Natalie oma läbielamistest.
Ometi peab ta sealses hostelis viibimist heaks kogemuseks ja kõige paremini veedetud ajaks üldse. Pärast väikest mõttepausi lisab ta oma sõnade kinnituseks: “Läheksin sinna kohe tagasi! Inimesed olid väga abivalmis, sain nii palju uusi tuttavaid! Ja seal oli väga õdus puhketuba.”
Pärnu hostelid end selliste ekstreemsustega reklaamida ei julge. Pigem tuuakse välja head asukohta, odavust, kliendisõbralikkust ja paindlikkust.
“Sisse registreerida saab ööpäev läbi, samuti pakume võimalusel hilisemat väljaregistreerimist. Püüame alati kliendile vastu tulla,” räägib Parind Lõuna hostelist.
Varjak toob Hommiku hosteli plussidena välja kvaliteedi, hinna, asukoha ja hea reitingu portaalis Hostelworld, mille kaudu nad tube müüvad. Oma sõnade kinnituseks avab ta kaheinimesetoa ukse, mis näeb tõesti igati luksuslik välja.
Natalie istub bussijaama teeäärel ja ootab Riia bussi. Ta on elav tõestus sellele, et reisil võib vähesega hakkama saada. Kõik, mida inimene vajab, on sõbralik ja soe suhtumine. Probleemid on seejärel juba lihtsalt lahendatavad.
Natalie jutustas veel paar lõbusat lugu Tartu baaris kohatud õigeusu mungast ja talle Helsingis giidiks olnud filosoofist, kes ühelegi küsimusele niisama “ei” või “jah” ei suutnud vastata, vaid kõike pikemalt seletas.
