Katuseremondiga tuli välja põnev leid

Täiskasvanu peopessa mahtuvad väike poolsaabas ja pastel tulid välja Hahni koolimaja pööningult kinninaelutatud räästakastist. Jalatsid on Pärnu muuseumi teadurite hinnangul vähemalt sada aastat vanad.

FOTO: Urmas Luik

Ehitajad leidsid Pärnu Herbert Hahni kooli katust remontides pööningult kaks väikest ajalooväärtusega nahkjalatsit.

Kooli 11 uhke ärkliakendega metallmüts kiiskab kaugele.

FOTO: Urmas Luik

Koolimaja katust renoveerinud OÜ Telve ja Laari ehitusjuht Andres Laar näitab pööningupõrandal kohta, mis oli sademeveest sedavõrd läbi mädanenud, et ehitajatel vajusid jalad põrandast läbi. Nüüd on kõik pehkinud kohad korda tehtud.

FOTO: Urmas Luik

Paariaastase lapse jalga sobivad saapake ja pastel paistavad küll ühte mõõtu, kuid ei moodusta paari – kumbki jalavari on täiesti isesugune.

Herbert Hahni seltsi üks eestvedajaid Kristiina Vunk toimetas Kooli 11 mansardkorruselt töömeestele näppu jäänud jalatsid uurimiseks Pärnu muuseumi teaduritele.

Muuseumis arvati, et pastel ja saabas võivad pärineda 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest.

Meenutus möödunud aegadest

Katust remontinud osaühingu Telve ja Laar ehitustööde juht Andres Laar rääkis, et nahkjalanõud sattusid ehitajate kätte pööningu kergejõustikuhalli poolses servas.

“Nad olid siin räästakastis kinninaelutatud laudade all,” meenutas Laar.

Kui mehed pastla ja saapa leidsid, olid need vettinud.

Kuidas ja miks nad kunagi kinnisesse räästakasti sattusid, võib vaid oletada.

Vunk ütles, et 1880ndate teises pooles ehitatud ja 1890. aastal valmis saanud hoone teisel korrusel olid algselt üürikorterid. Arvata on, et mõne korteris elanud lapse või laste jagu räästakastist päevavalgele tulnud jalatsid ongi.

Hoone omanik ise elas ilmselt esimesel korrusel, kus asusid ka tema tööruumid – kontor või äri.

Pööningul tsaari- ja esimese vabariigi ajal tavaliselt ei elatud, seda ruumi kasutati panipaigana või näiteks pesu kuivatamiseks. Hiljem jagati pööning paari vaheseinaga väiksemateks kamorkadeks.

Kolikambrina tarvitas täiskõrguses pööningut ka Kooli 11 eelmine asukas Pärnu loodusmaja, mis pidas aastaid võitlust lekkiva katusega.

Loodusmaja ära kolimise järel läks hoone Hahni kooli valdusse.

Võitlus läbisadava katusega jätkus veel kaks aastat, kuni tänavu suvel alanud katuseremondini, mis kujunes samuti omamoodi lahinguks.

Remont lõppes hästi

Kui ehitajad pööningul esimesed tükid katuseplekki eemaldasid, jahmatas Kooli 11 majapealne neid arvatust tükk maad hullema pildiga.

Ilmnes, et ärkliakende ümbruses ei olnud tahket puitu enam ollagi ning kõik sarikaotsad ja osa kandvaid talasid olid läbinisti mädad.

“Täielik häving,” andis siis pööningul avanevale oma hinnangu ehitustööde juht Andres Laar.

Olukord osutus kardetust halvemaks ja oli selge, et töö venib planeeritust pikemaks. Ehitaja ei lasknud end sest heidutada ja lõpetas remondi.

“Ma olen tulemusega rahul. Nägime õige asja eest vaeva,” sõnas Laar uhkusega nüüd, kus katuseremondile on joon alla tõmmatud.

Ühes tuttuue kiiskava valtspleki, tohterdatud palkide ja talade, värskete väljaehituste ja ennistatud ärkliakendega sai koolimaja uued korstnad.

Katuse renoveerimisele kulus 50 000 eurot. Sellest summast 31 950 eurot tuli ettevõtluse arendamise sihtasutuselt. Pärnu linn toetas remonti 7640 euroga.

Oma õla pani ehitustöödele alla ka üks eraannetaja.

Kindla metallmütsi all tugevatele taladele toetudes näeb Kooli 11 pööning nüüd välja nii kena ja korras, et oleks patt jätta avar ruum kasutuseta.

Vunk meenutas muigamisi, et ehitajad pakkusid üksteise võidu, mida kõike võiks mansardkorrusele kavandada.

Erakoolile endalegi meeldiks terves majas tegutseda, kuid pööningu kasutuselevõtuks on vaja heast tahtest ja pidavast katusest enamat.

Praegu selts nii kaugeid plaane ei tee ja mõtleb pigem fassaadilaudise korrastamisele.

Tagasi üles