Pärnu lastekaitseühing vaidlustas kohtus otsuse, millega linna noortekeskust haldav Pärnu vabakool viskas keskuse kuraatori Toomas F. Aru aasta alguses noortekeskusest välja. Teisipäeval toimunud esimesel kohtuistungil otsisid pooled kompromissi.
Lastesõbrad teritasid hambaid
Istungi algusfaasis ei paistnud lastekaitseühingu väljavaated soodsale kokkuleppele jõuda just kõige paremad. Trumpidena lõi vabakooli seltsi juhatuse esimees Kauni Sillat lauda süüdistused, millele toetudes Aru esindatud lastekaitseühinguga vara tasuta kasutamise leping paaripäevase etteteatamisega üles öeldi.
Esimese ja oma sõnutsi kõige olulisema süüdistusena tõi Sillat välja Aru ebatsensuurse käitumise. “Meil on väga palju noori, kes on tunnistanud, et nad tundsid ennast noortekeskuses väga ebaturvaliselt, eriti tüdrukud,” väitis Sillat.
Teiseks polevat Aru esitanud aasta jooksul ühtki aruannet noortekeskuses toimunud ürituste tulude-kulude kohta. Kolmandaks eiranud Aru lepingu punkti, mille kohaselt noortekeskuses korraldatud üritustest saadud tuludest 30 protsenti pidanuks maksma seltsile. “Selle raha eest, Toomas, käisid sa noortega joomas,” süüdistas Sillat.
Tõendamata süüdistused
Nendest süüdistustest, nagu märkis vabakooli seltsi esindav advokaat Ljudmila Tamar, peaks piisama, et lastekaitseühing mõistaks, miks nendega leping üles öeldi. “Seega võiks asja lõpetada ja loomulikult, nii nagu kompromissi puhul, me oleme nõus pool riigilõivust tagasi maksma,” pakkus Tamar välja.
Lastekaitseühingut esindav jurist Marko Tammann nentis, et teoreetiliselt võis kõik tõepoolest nii olla, nagu Sillat kirjeldas, aga ei pruukinud. Sestap, toonitas Tammann, tulebki demokraatlikus õigusriigis väiteid tõendada.
“Mida me vastaspoolelt tahame, on protokollid, kus on räägitud, et Annely Reile (noortekeskuse juhataja, A. P.) tahtis mu käest seda raha, sellepärast me siin istumegi,” on Aru enda sõnutsi abstraktsetest süüdistustest väsinud.
Et vabakooli selts polevat korduvatele palvetele vaatamata konkreetseid tõendeid esitanud, ei saavat lastekaitseühing eelnimetatud kompromisslahendusega leppida.
Lähtudes veendumusest, et lepingu ülesütlemine oli õigustühine, nõuab lastekaitseühing vabakooli seltsilt, et too hüvitaks ühingule tekitatud rahalise kahju aja eest, mil Aru ei saanud tööd teha.
7500 krooni iga kuu eest – just nii suur oli Pärnu linnavalitsuse igakuine tegevustoetus lastekaitseühingule. Peale selle 40 000 krooni kahe ruumide puudusel teostamata jäänud projekti eest.
Õitseng või mandumine
“Kui te näitate üles sellist üleolevat suhtumist, kus te näete kompromissina ainult poole riigilõivu tasumist, mis on meie suhtes mõnitav, siis ootab meid ees pikk ja väsitav kohtuprotsess,” hoiatas Tammann.
Selle peale tuletas Tamar meelde, et Aru lastekaitseühingu liikmena peaks laste huve kaitsma, mitte neid kohtusse tirima. “Meie just tahame seda kompromissi selletõttu, et need noored ei peaks sellist kogemust saama,” ägestus Tamar. “Meil ei ole midagi karta, tõendid tulevad, aga kelle arvelt? Nendesamade noorte arvelt. Kas te üldse selle peale mõtlete?”
Sillati hinnangul ei mõtlegi. Nii nagu tema aru saab, ajavad Aru ja lastekaitseühing vaid raha taga ega ole kunagi kaasa aidanud noortekeskuse arengule. “Noortekeskus on alates sellest, kui Toomas Aru sealt ära läks, õitsele löönud,” kinnitas Sillat.
Siinkohal kihvatas Arul. Tema veendumuse kohaselt hakkab noortekeskus, vastupidi, üha rohkem manduma. Näiteks polevat seal aasta jooksul toimunud ühtki üle-eestilises meedias kajastatud üritust ega esinenud ainsatki A-kategooria artisti.
“Kui ma vaatan seda, mis toimub praegu nende noortega … Väga paljud noored, kes enne tegelesid loovate asjadega, on muutunud ossi’deks,” ei nimetaks Aru noortekeskuses toimuvat just õitsenguks.
Kokkulepe on võimalik
Vaatamata pillutud teravustele, kinnitasid pooled veel kord, et pole huvitatud pikast kohtuprotsessist, kus süüdistuste tõendamiseks või ümberlükkamiseks tuleks tunnistajatena üle kuulata kümneid noori.
“Me oleme nõus kokkulepet arutama, kui me saame täiendavad materjalid,“ kinnitas Tamar valmidust tutvuda lastekaitseühingu täpsustatud kahjunõudega. Tammann vastas hea tahte märgina, et mõistagi ei nõuaks nad kogu tekitatud varalist kahju sisse. “Kus me selle piiri toome, ongi läbirääkimise koht,” sõnas ta.
Nii mindi laiali kokkuleppega, et 20. jaanuariks esitatakse kohtule läbirääkimiste tulemused.