/nginx/o/2010/12/30/491382t1h676c.jpg)
Kohaliku jahtklubi kommodoor, Pärnu aasta mehe tiitliga pärjatud Egon Elstein on seda meelt, et väljateenitud loorberid ei anna põhjust au ja kiitust pikalt nautida.
Mereretked korrastavad Egon Elsteini mõtteid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Sel aastal suutsime püsti panna purjetamiskooli maja ja anda uue näo klubihoonele, kuid sadama rekonstrueerimise protsess jätkub,” kõneles neljandat aastat klubielu juhtiv Elstein. “Rõõmu teeb, et meie tegemisi märgatakse. Pärnu linn andis jahtklubile parima turismiarendaja tiitli ja jahtklubide liit ning kohalik spordiliit tunnustasid meie ettevõtmisi aasta teo nimetusega.”
Elsteini sõnutsi ootab jahisadamat ees põhjalik ümberehitamine, projektid on valmis ja eurorahataotlused tehtud. “Ootame südame põksudes, mis tuleb, raha on, teadagi vähe, kuid tahtjaid palju,” märkis kommodoor.
Juba 17 aastat Strandi hotelli juhtinud mees ei jäta midagi saatuse hoolde, tal on tehtud plaanid, kuidas nii Pärnu linna kui Eesti jahtklubide liiduga koostöös leida võimalusi, andmaks suvepealinna mereväravale uus kvaliteet.
“Klubi üks suuremaid missioone on meremehe ameti ausse tõstmine,” kõneles jahtlaeva Tuulekaja kapten Elstein, kes napile purjetajastaažile vaatamata on jõudnud nautida mere võlu nii Euroopa, Aasia kui Austraalia vetes.
“Pikk meresõit pakub võimsat teraapiat ihule ja hingele, muudab inimese tolerantseks nii kaaslaste kui loodusega suhtlemisel,” on Elstein veendunud. “Meri oma iluga mõjutab inimest tugevalt, ta paneb aru saama, mis on oluline. Kõik tühi-tähi, mis igapäevast elu kuival maal häirima kipub, kaob veteväljadel seilates peast ja varsti märkad, et mõtted on korrastatud ja suudad keskenduda vaid tähtsatele otsustele.”
Kas jahtklubi vanad merekarud on noorepoolse kommodoori omaks võtnud?
“Kui mulle neli aastat tagasi tehti ettepanek hakata klubielu juhtima, mõtlesin väga pikalt, kas aastase purjetajastaažiga mees saab talle pandud ülesannetega hakkama,” meenutas Elstein. “Ometi võtsin pakutud ühiskondliku töö vastu, sest sain aru, et minu senised kogemused toitlustuse ja majutuse alal võivad marjaks kuluda majandamisega tegelema hakkavale klubile. Nüüd võin küll öelda, et käime klubirahvaga ühte sammu. Kõige vahvam on, et jahtklubi pole pelgalt purjetajate teine kodu, siia tulevad meelsasti nii oma linna rahvas kui meie külalised.”