Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/01/10/496563t1h60ac.jpg)
Tahaks kõigile lapsevanematele meenutada, et laps pole nende omand, vaid iseseisev, vaba ja sõltumatu indiviid, keda lapsevanemal on looduse ime läbi õnn lühikese aja jooksul enda juures hoida ja kasvatada.
Meil tasub alati endalt küsida, kas meil piisab teadmisi, oskusi ja tahet oma lapse tegelike huvide ja vajaduste eest seista? Kas me ikka teame, mis tegelikult on lapsele hea?
Seadusest tulenevalt on tervishoiuteenuse osutajal õigus ja kohustus ignoreerida lapsevanema tahet siis, kui see ilmselgelt läheb vastuollu lapse tegelike vajaduste ja huvidega. Eestis on sellekohased kohtulahendid olemas, seda eeskätt eluohtlikus seisundis laste kohta.
Aga oma last saab kahjustada iseendale aru andmata ka kõige lihtsamates igapäevastes olukordades, jättes ta näiteks hetkeks järelevalveta. Olgu siinkohal öeldud, et nii lapse järelevalveta jätmine või teatud vaktsineerimistest keeldumine kvalifitseerub USAs lapse väärkohtlemisena lapsevanema poolt, mille peale riik jõuliselt sekkub.
Meil aga saavad riik, tervishoid ja arstid pigem kaebuse järelevalveta jätmise tõttu trauma saanud lapse vanemalt, kui abi andmine ei kulge sellisel moel ja kiirusel, nagu lapsevanem eeldab, et see peaks toimuma.
