Lumelinn vajab tahet, mitte detailplaneeringut

Lumest müüride vahel vaibub laste kära vaid ajal, mil selle elanikud koolis või lasteaias. Foto: Urmas Luik

Juba teist talve on Pärnus Kitse tänaval elava Lembitu käe all valminud ümberkaudsete laste suureks rõõmuks kortermaja hoovile uhke, tornide-treppide, skulptuuride ja liumägedega lumelinn.

Ja mitte ainult lastele, kelle vanemad, nagu märkis üks kohalikest elanikest, peavad tublisti vaeva nägema, et jõnglasi õhtul mäe pealt tuppa meelitada, vaid ka ehitaja enda hinge rõõmustamiseks. Sest mis võiks olla ühele vanaisale suurem tunnustus kui väikeste ilmakodanike elevil näod ja rõõmsad kilked?

Või siiski. “Ühe väikese lapse ema tõi mulle äsja enda kätega tehtud leiva – suuremat rõõmu ei saagi olla, see oli maru vahva,” kiitis Lembit.

Peale hinge rõõmustab tehtud töö üle Lembitu kehagi. Annab ju lume vormimine päeval tootmisjuhi ametit pidavale mehele hea võimaluse turgutada arvuti taga istudes uinuma kippuvaid lihasgruppe. “Kui ma eelmisel aastal käisin suusatamas, siis tänavu saan füüsilise trenni lund kühveldades,” kinnitas mees.

Lembit polegi arvet pidanud, kui palju kilokaloreid ja töötunde lumelinnale täpselt kulunud on, aga igatahes mitte vähe. “Kõik see lume kühveldamine ja õhtul hilja vee peale kandmine, et see liuväli küllalt libe oleks – eks see ikka aega võta,” sõnas Lembit, kelle selgitusel peab lumest loomisel järgima kvaliteedinõudeidki. Ei ole ju tema loodud linnak ainult vaatamiseks, vaid ikkagi kasutamiseks. Mistõttu peab see mudilaste mürgeldamisele vapralt vastu pidama.

Aga kui mõni detail järele annabki, on Lembit esimese sulaga platsis, garantiiremonti tegemas. Üldjuhul lisandub selle käigus linnale järjekordne pilkupüüdev detail: kas mõni skulptuur, jupike müüri või kaar. Kõike seda ilma igasuguse detailplaneeringuta. Lihtsalt ja loovalt.

Lembitu sõnutsi on lumeviskamisest saanud rahvuslik spordiala. Miks mitte viia see uuele tasandile, vormides kõikjal laiutavast lumest midagi vahvat?

“Kõik me saaksime sellega hakkama, ainult tahet peab olema. Ma ei tea, äkki me oleme liialt tagasihoidlikud ja kardame, et meie kätetöö ei näe küllalt hea välja, aga see on asjata kartus,” julgustas Lembit kaaskodanikke oma eeskuju järgima. Et endal oleks süda rahul ja lastel rõõmus meel.