Egiptus pärast Mubarakki

Kuigi meeleavaldused pole Egiptuses keelatud, on hunta soovitanud rahval demonstratsioonid lõpetada ja tööle hakata, kuna riigi majandusolukord on räbalavõitu. Foto: Reuters

11. veebruaril astus Egiptuse president Hosni Mubarak tagasi. Tema asemele asus sõjaväeline nõukogu. 11.-12. veebruaril tähistasid rahvahulgad demokraatia võitu. 13. veebruaril tühistas hunta Egiptuse põhiseaduse ja saatis laiali parlamendi.

Ühtlasi on sõjaväelased teatanud, et uus põhiseadus jõustatakse referendumiga ja hunta jääb võimule pooleks aastaks või seniks, kuni armee leiab, et on õige aeg parlamendi- ja presidendivalimisteks.

Hunta võim tugevnes

Eraluureagentuur Stratfor juhib tähelepanu sellele, et kuigi Mubarak on läinud, suutis sõjaväeline reþiim, mida ta teenis, oma võimu dramaatiliselt suurendada. See ei lähe kuidagi kokku demokraatliku reformiga. Praegu ei tea keegi, mis juhtuma hakkab.

Võim on Egiptuses olnud kogu selle aja reþiimi päralt ja rahvahulkade mõju on liialdatud.

Kuigi Kairos ja mujal linnades toimusid rahvarohked demonstratsioonid, polnud Tahriri väljakul kunagi üle 300 000 inimese. Kuigi seda on väga palju, ei anna neid demonstratsioone võrrelda rahva arvukuse poolest 1989. aasta omadega Ida-Euroopas või 1979. aastal Iraanis.

Tõelises revolutsioonis ei ole politsei ega sõjavägi rahvahulga poolt. Egiptuses otsustas armee jätta sekkumata, kuna oli ühel meelel demonstrantidega peanõudmises: Mubarak peab lahkuma. Kuna sõjaväelased on Egiptuse reþiimi sisu, ei saa sündmusi nende osalusel käsitleda revolutsioonina.

Mubaraki näppulõige

Mubaraki draama hakkas arenema mitu kuud tagasi, kui ilmnes, et ta valmistub nimetama oma järeltulijaks 47aastast poega Gamali. See pani režiimi proovile.

Gamal Mubarak pole kaadrisõjaväelane, tal pole sidemeid armeeladvikuga, kes reþiimis tegelikult võimul on. Kui noorem Mubarak oleks saanud presidendiks, kujunenuks Egiptuses välja midagi päritava monarhia laadset, mis oli valitsenud enne sõjaväelasi.

Armeejuhid alustasid manööverdamist, et sundida Mubarakki võimust loobuma, et toimuks tavaline võimu üleminek, mis pidanuks aset leidma septembris valimistega. Selleks ajaks oleks leitud kõrgetele ohvitseridele vastuvõetav kandidaat.

Mubaraki kangekaelsus ja soovimatus tagasi astuda tekitasid kriisi. Armee pelgas õigustatult, et reþiim ei pruugi Mubaraki ambitsioonidele vastu pidada. Temas hakati nägema ohtu süsteemile ja olud pöördusid presidendi vastu.

Demonstrandid ei nõudnud kunagi reþiimi kukutamist. Nad tahtsid, et Mubarak astuks kõrvale. Nii toimuski sisuliselt sõjaväeline riigipööre, et säiliks sõjaline reþiim. See langes huvitaval kombel kokku rahvahulkade nõudmistega. Nii pole imestada, et Mubaraki-vastaste aktsioonide käigus ei tõusnud esile ühtki demokraatlikumat liidrit. Nimetatud on küll kunagist tuumaenergeetikaagentuuri peadirektorit Mohamed ElBaradeid, ent tema positsioon on selgusetu.

Egiptuse uus valitsus on lubanud austada kõiki seniseid kokkuleppeid, ka Egiptuse-Iisraeli vastuolulist lepingut. Egiptusest ei ole Iisraelile vaenukinda viskajat, isegi kui valitsus seda sooviks. USA päritolu relvastusega Egiptuse armee oleks varuosadeta võitlusvõimetu. Seega, sõtta see riik ei lähe, järeldab Stratfor.

Kairo on palunud välisriike külmutada Mubaraki ja ta pereliikmete paljumiljardilised varandused välispankades. 82aastane Mubarak on võimult lahkunud, tema pojast ei saa presidenti. Põhiseadus ja parlament on läinud ning hunta võimul. See on reaalsus, kõik ülejäänu aga spekulatsioon.



Mohamed ElBaradei

Sündinud 17. juunil 1942, Egiptuse õigusteadlane ja diplomaat.

1997–2009 rahvusvahelise aatomienergeetikaagentuuri (IAEA) peadirektor.

2005. aastal pälvisid IAEA ja ElBaradei Nobeli rahuauhinna.

27. jaanuaril 2011 naasis ElBaradei Egiptusesse ja teatas oma valmisolekust juhtida üleminekuvalitsust, kui ”rahvas seda soovib”.

ElBaradeis nähakse Egiptuse presidendi kandidaati, kuid ta ise ei ole selleks selget soovi väljendanud.

Allikas: Vikipeedia