Sel sajandil on Eesti maaülikooli (EMÜ) lõpetanud loomaarstidest Pärnumaale tööle asunud kuus inimest, millest nähtub, et veterinaararstide pealekasv on väga tagasihoidlik.
Maakonda kimbutab suurloomaarstide nappus
17. veebruar 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iseäranis visalt täienevad suurloomatohtrite read. Kuuest uuest tulijast üks on nüüdseks maakonnast lahkunud. Neli asus tööle väikeloomakliinikus ja vaid üks vastne veterinaararst hakkas tegelema suurloomadega.
Nõnda jääb suurloomade ravimine tohtritele, kellest enamik on ülikooli lõpetanud 1980ndatel, ja mõnele veterinaararstile, kes said õpingutega ühele poole kas veel varem või 1990ndate esimesel poolel.
Veterinaararstide põud kliinikuteski
Pärnu veterinaarkeskuse andmetel elab Pärnu maakonnas 112 loomaarsti haridusega inimest, neist tegevusluba on alla poolel ehk 43-l, kellest omakorda viis veterinaaria alal ei praktiseeri.
Suurloomapraksisega on litsentsiga loomatohtritest seotud pool ehk 22 inimest.
“Kas seda on vähe või palju, ei oska hinnata, kuid tuleb tunnistada, et kohati on osaühingutest kuulda kaeblemist, et pole loomaarsti saada. Siin võib olla tegu töötingimuste ja -tasu suhtes kokkuleppele mittejõudmisega. Kuuldavasti on veterinaararste puudu mujalgi: väikeloomakliinikutes ja järelevalveasutuses,” tõdes Pärnumaa veterinaarkeskuse juhataja Raivo Mogilnõi.
Maakondlik loomapidamisüksuste arv erineb Mogilnõi sõnutsi valdade kaupa ja ükski loomaarst pole seotud kindla territooriumi loomade teenindamisega.
On küll piirkondlikud ja Pärnumaa veterinaarkeskusega lepingulises töösuhtes kaheksa volitatud loomaarsti, kes muu hulgas eraviisiliselt suurloomi ravivad, kuid peale nende töötab maakonnas suurloomatohtreid, kes on konkreetse ettevõtte palgal ega teeninda vaid üht regiooni.
“Saartel veterinaarkeskusel ühtegi vastava kvalifikatsiooniga inimest ei ole, sealseid majapidamisi teenindab piirkonnas volitusi omav loomaarst Marika Saks,” sõnas Mogilnõi ja lisas, et kui lähikonnast veterinaararsti võtta pole, on loomapidajatel võimalus valida endale meelepärane tegevusloaga tohter kogu Eestist.
Erialasele tööle ei minda
Kiireloomuliste terviseprobleemidega pole sellest aga abi ja see ei selgita kohapealset suurloomatohtrite nappustki.
“Võib arvata, et iga aastal läheb ülikooli lõpetajatest erialasele tööle liialt vähe noori arste. Mulle teadaolevalt toimub EMÜs teatud kursusel spetsialiseerumine väikeloomadele, suurloomadele ja toiduhügieenile, ent praegu tuleb tunnistada, et spetsialiseerumise tulemusi pole veel tunda,” tõdes Mogilnõi.
Juhataja ütlust mööda on Pärnumaal umbes 800 registreeritud loomapidamise üksust, milles kokku peetakse 23 000 veist, 7500 siga, 300 kitse ja 3000 lammast. Maakonna veisekarjadest 72 on piimatootmisettevõtted ja -talud kokku 8500 lüpsilehmaga.
Lüpsikarja statistika siinkohal on oluline, kuna piimakari vajab rohkem ja paremat arstiabi kui muud farmiloomad.
Selja OÜ suurfarmi ligi 600-pealise piimakarja veterinaararstid Jüri Veenpere ja Riina Jõgis möönsid, et noored ei taha tulla maale loomadega tegelema.
“Probleem on täiesti olemas. Meie töö on raske, sobiks eeskätt meestele. Loomulikult on linnas väikeloomakliinikus mugavam,” nentis 1979. aastast Seljal loomi tohterdanud Veenpere.
Tema kolleeg, 1975. aastal Pärnumaale suurloomade veterinaarina tööle asunud Jõgis tähendas, et näeks meelsasti, kui mõni äsja ülikooli lõpetanu piimafarmi tööle tuleks.
“Et oleks järelkasvu ja maaelu edendajaid,” märkis Jõgis. ”Meil Seljal on isegi lihtsam, sest oleme siin kahekesi ja saame üksteisele vabu päevi anda. Keerulisem on sellistes farmides, kus on vaid üks veterinaararst.”