/nginx/o/2017/05/12/6655059t1h7d5c.jpg)
“Inimesed ostavad pileteid palju siis, kui päike paistab, isegi kui ürituseni on 100 päeva. Päikesega meenuvad kõigile Pärnu ja suvi,” lausus tänavu kolmandat korda Pärnu rannas korraldatava Baltikumi suurima tantsumuusikafestivali tegevjuht Henri Lindal.
Weekend Festival sai alguse 2011. aastal Soomes, kui Hardi Loog ja John Rugemalira avastasid, et Soomes ei ole klassikalist popmuusikafestivali. Need kaks meest panid 2012. aasta suveks üsna hea lineup’i kokku ja müüsid kõik piletid välja.
“Tegelikult ei pidanud Weekendist tulema tantsumuusikafestival, vaid see kukkus nii välja. Nad said Skrillexi ja David Guetta ühele päevale ja see müüs tunduvalt paremini kui teine päev, kui esinesid Hurts ja räpipunt Tyler The Creator,” selgitas Lindal.
Üritus peaks olema pop-, mitte tantsumuusikafestival ja Weekend Festival püüdleb aasta-aastalt popi poole. “See on suund, kuhu tahame meiegi jõuda, et tuua peale tipp-DJde rohkem popmuusikas tuntud nimesid. Tänavu on meil veel mitu popartisti välja kuulutamata,” rääkis Lindal.
Et inimesed saaksid kolm päeva pidu panna, on tarvis 1500 töötajat. Kui terve mõistusega asjale läheneda, tundub see absurd.
Algul plaaniti Weekend Festival Baltic teha Riias, mitte Pärnus. “2014. aastal käisime omanikega Riias mitut kohta vaatamas, kus üritust organiseerida, aga ükski neist ei tekitanud niisugust tunnet, et see võiks tulla lahe ja kuvandile vastav,” teatas Lindal.
Riia suhtes valitsesid segased tunded. “Olime õhtuhämaruses teel tagasi Tallinna, kui otsustasime peatuda Pärnu rannas. Omanikel sai peagi selgeks: see on see koht, kus võiks ürituse korraldada,” meenutas Lindal.
Lindal mäletab väga hästi seda, kui talle pakuti võimalust astuda festivali etteotsa. “Veetsin perega jaanuaris Pärnus spaas aega, kui Hardi Loog helistas mulle ja ütles, et meil on paar artisti broneeritud, oleks vaja kiiresti festival Pärnus teha. Loomulikult oli see segane idee, kuna kuue–seitsme kuuga ei korraldata tasemel festivali,” tõdes Lindal, kelle sõnutsi kulub tänapäeval suurfestivali organiseerimiseks 15–16 kuud.
Esimesel Weekend Festivalil Pärnus olid ürituse käima lükkamisel suureks abiks kohalikud poisid Sander Ilves ja Sander Haugas, kes suhtlesid linnavalitsusega. “Ma üldse ei kujuta ette, kuidas see võis linnale tunduda, kui kaks noort kutti astusid ruumi ja ütlesid, et nüüd meil on selline pidu ja teeme. Müts maha Pärnu linnavalitsuse ees, kellel oli sellesse projekti usku,” avaldas Lindal.
Nii suure festivali korraldamise puhul mängib koostöö omavalitsusega väga tähtsat rolli. “Kasutame väga suurel määral linna avalikku ruumi ja seda saab meile lubada ainult linn. Linn omakorda peab seisma eeskätt oma kodanike huvide eest. Linn on meie tähtis koostööpartner ja pingutatakse selle nimel, et festival toimuks just siin,” selgitas festivali tegevjuht.
Tegelikult ei ole 30 000 inimest päeva ja 100 000 nädalavahetuse kohta isegi Eesti mõistes lagi. 400eurose piletihinnaga Tomorrowlandi festivali Belgias külastab päevas 150 000 inimest ja nii kaks nädalavahetust järjest. “See võiks olla või peaks olema meiegi siht. Miks ei võiks Pärnu festivali külastada kaks nädalavahetust järjest 50 000 inimest päevas,” arutles Lindal.
Weekend Festival Baltic on rahvusvahelistele standarditele vastav üritus. Esinejate poolest nii ongi. “Ainus, mis ei anna välismaa mõõtmeid välja, on madal piletihind. Kui vaadata, kui kõrget hinda küsitakse mujal Euroopas selliste esinejate eest nagu meil, on 100 eurot pileti eest tegelikult väga väike summa,” leidis Lindal.
Festivali tegevjuhi jutu järgi on oluline, et rahvusvahelisel tasemel festival ehitatakse üles koostöös Eesti firmadega. “Lavad, valguslahendused, laserid, raketid, platsi- ja lavakujundused – kõik on eestlaste tehtud,” loetles Lindal. “Mullu ei tellinud me Eestist vaid kõlaritorne, need tulid Leedust ja läksid puruks.”
Esimesel aastal ehitati Weekend Pärnu rannas üles viie päevaga, mullu andis linn pisut armu: lubati seitse päeva ettevalmistusteks. Lindal tunnistas, et nad ei tulnud selle ajaga toime. “Tänavu ehitame ala, mis on suurem kui kunagi varem, ja saime linnalt 11 päeva. Kokku toimetame Pärnus 18 päeva,” teatas Lindal. Selle nimel, et festival toimuks, töötab poolteist tuhat inimest, sinna hulka ei kuulu politseinikud. “Et inimesed saaksid kolm päeva pidu panna, on tarvis 1500 töölist. Kui terve mõistusega asjale läheneda, tundub see absurd,” arutles ta.
Weekend Festival ei ole tulus ettevõtmine, vaid tullakse ots otsaga kokku. “Siiani kompame seda, kustmaalt tekib balanss festivali tulu, potentsiaalse piletihinna ja külastajate arvu vahel,” märkis Lindal. Esimesel aastal arvas korraldustiim, et kui nad müüvad 15 000 piletit, on kõik hästi. “Tegelikult müüsime 25 000 piletit ja kaotasime raha, sest hiljem selgus, et nende hindadega, mida odavmüügi ajal pakkusime (10 000 piletit), ei ole võimalik sellist festivali teha,” selgitas Lingal.
Festivali tegevjuht on seniste artistidega väga rahule jäänud, kuna tegemist on maailma tippudega. “Esimesel aastal oli neid üsna kerge siia saada, sest kõik tulid alla oma turuhinna. Teisel aastal oli juba märksa raskem, kuna need, kes esimesel aastal käisid, nägid, et plats on rahvast tulvil ja nad võivad rohkem küsida. Tänavu on olukord veel raskemaks läinud, kuna konkureerime artistide nimel kõigi muude samal ajal korraldatavate Euroopa, Ameerika või Aasia festivalidega,” kõneles Lindal.
Enamikul tipp-DJdest on eralennuk ja nende meeskond mahub ühele lennukile. Nad saavad vajaduse korral päeva jooksul kolm esinemist teha. “Näiteks Martin Garrix esines esimesel aastal kõigepealt Helsingis, siis lendas eralennukiga Tallinna, kopteriga Pärnu, tegi esinemise ära, tagasi Tallinna ja sealt juba eralennukiga Las Vegasesse. Tema kodulehel oli ühe kuupäeva all kolm kontserti,” teatas Lindal.
Garrix tahtis mullu ja soovib tänavugi ise siia esinema tulla. “See on kõva kompliment Pärnu linnale ja rannale, et ta soovib siia väga tagasi tulla. Aga tema on erand: enamik läheb sinna, kus makstakse rohkem,” tõdes Lindal.
Lindal möönis, et Weekendit korraldades on valedesse kohtadesse investeeritud. “Esimesel aastal ei saanud me midagi aru, mida teeme. Nägime piletimüügi järgi, et linna tuleb üle 25 000 inimese. Tegime kerget matemaatikat: arvestasime, et umbes 3000 tuleb autoga, 4000 ühistranspordiga, kui Tallinna, Tartu ja Riia bussid kokku panna. Arvasime, et inimesed jäävad igal juhul transpordiga hätta. Investeerisime ühistransporti: ostsime rongid lausa välja. Pärast selgus, et mitte keegi ei sõitnud rongiga,” rääkis Lindal.
Alt mindi ka inimeste majutamisega. “Pärnus on umbes 3000 voodikohta, Pärnumaal 8000. Aga külastajaid tuleb ju nii palju. Ehitasime kaks telklat, mõlemad jäid pooltühjaks. Kaotasime telklate tõttu pea 55 000 eurot, kuna ühe telkla püstitamine maksab umbes 75 000 eurot: turvatud, aiaga piiratud, pesemisvõimaluse ja WCdega,” täpsustas Lindal.
Mis on olnud Weekend Festivali korraldamise puhul kõige närvesöövam? “Väga ärev õhkkond valitses eelmisel aastal, kui esimesel päeval oli kõlaritorn rikkis. Siis oli oht, et tuleb päev ära jätta ja piletid tagasi osta. Õnneks saime selle korda,” kostis tegevjuht.
Lindal puhkab festivali ajal rahuliku südamega. “Mina magan festivali ajal kaheksa tundi kindlasti. Inimesed ei maga siis, kui nad muretsevad: järelikult on asjad halvasti tehtud,” arvas ta.
Weekendi tegevjuht: Püsige koolis!
Baltikumi suurima tantsumuusikafestivali tegevjuht Henri Lindal on kolmel korral ülikooliteed alustanud, kuid pole kunagi lõppu jõudnud. Viimasel korral jäi pooleli EBS, pärast mida tuligi juba kontserdiäri.
Lindal korraldas esimesed kontserdid 2001. aastal, välisartistidega 2005. aastal.
“See töö, juhatada festivali, on isiklike sidemete küsimus. Mitte kunagi, mitte mingil juhul ei saa ükski inimene selles bisnises juhtivale kohale, olgu ta kas või doktorikraadiga, enne kui on näinud vähemalt kümme aastat vett ja vilet,” selgitas Lindal. “Jube hea oleks kombineerida kogemus erialase haridusega, aga nii see ei käi.”
Lindal tegeleb ainult Weekend Festivali korraldamisega ja muud tööd ta ei tee. Praegu nõuab Lindali ema, et poeg lõpetaks ülikooli, aga kontserdiärimehe sõnutsi on igal asjal oma aeg. “Võib-olla kahetsen, et ei lõpetanud ülikooli, aga teisest küljest, kui oleksin kooli jäänud, ei teeks praegu seda, mida teen.”
Lindalil on kolm last ja ta naudib kõike, mida praegu teeb. “Teen oma valdkonnas kõige suuremat asja, mida teha saab. Olen praegu õnnelik ja tasustatud. Elu on hea,” avaldas ta.
Kõikidel teistel soovitab Lindal ülikooliõpinguid mitte pooleli jätta. “Sellistele ametikohtadele, nagu mina praegu töötan, jõutakse enamasti läbi pimeda juhuse. Et juhuse osa elus vähendada, on mõistlik ikkagi koolis käia ja diplom teenida,” leidis ta.
