Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
/nginx/o/2011/08/24/721030t1h0679.jpg)
Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeva puhul koos olnud väikeriikide väliministrid tõdesid, et polnud kerge maailma sündida. Sest suurriikide ettekujutused ja selgitused on kohati rabavad. Praegugi.
G8 ehk maailma suuremate tööstusriikide viimase, Deauville’i kohtumise dokumendi esimene punkt ütleb, et ”käimasolevad muutused Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas on ajaloolised ja neis on võimu, avamaks ust samasugustele ümberkorraldustele, nagu toimusid pärast Berliini müüri langemist Kesk- ja Ida-Euroopas”. Nii et Eestis leidis 1989. aastal aset sama mis nüüd Egiptuses? Paraku väidavad sedasama peaaegu kõik viimase aja Euroopa Liidu ja europarlamendi dokumendid, mille koostajatega olen kokku puutunud ja vaielnud. Kõrvuti ehk samasugustena(!) käsitletakse neis näiteks moslemi-Tuneesia ja kristliku Moldova või Valgevene ja Liibüa diktaatorite probleeme. Ikka lähtudes Euroopas kehtestatud mallidest.
Arvatavasti jõuame tõele lähemale, kui võtame appi kodusõja Liibüas, kus NATO õhurünnakutest hoolimata läks kuus kuud, et jagu saada diktaator Muammar al-Gaddafi vägedest. Küsigem nii: võib-olla rünnati seda, mida/keda ei tuntudki?
Kurb tõdeda, aga kõigi ELi lõuna- ja idanaabrite alates Mauretaaniast/Marokost Valgeveneni välja (Venemaa on pea alati palunud end käsitleda eraldi jõuna) ühte patta panemine käib seitsmendat aastat. Ehk Euroopa naabruspoliitika (ENP) väljakuulutamisest 2004. aastal.
Mainin veel kord detaili, millega ise Brüsseli raha eest tegelesin. Aastal 2004 kuulutati ametlikult, et Armeenia, Aserbaidžaan ja Georgia ei kuulu Euroopasse, järelikult pole nad ENP objektid, ja neile leiti koht pundis Liibanoni ja Egiptusega! Piisab pilgust kaardile, et kukalt sügada, ent ... Õnn oli, et juba järgmisel aastal saadi Brüsselis targemaks, kuid läks veel kolm aastat, enne kui Rootsi, Poola, Eesti, Läti, Leedu vedamisel toodi idapartnerluse nime all kokku Armeenia, Aserbaidžaan, Georgia, Valgevene, Ukraina ja Moldova, mis ju tõesti on sarnased riigid. Liibanon ja Egiptus aga jäeti sinna, kus nad on.
Kui nüüd 20 aastat tagasi minna, siis eks meid võetud toona samamoodi. Ehkki ise olime ja oleme uhked iseseisvusperioodi 1918–1940 üle, ei lugenud see lääne suurpoliitikutele kaua midagi. Isegi taasiseseisvunult ehk pärast augustit 1991 jäime kolmeks aastaks ”endiseks Nõukogude vabariigiks” ehk olime samal tasemel (halvustamata kedagi) näiteks Valgevene ja Kasahstaniga, millel ju omariikluse kogemus puudub. Oli vaja Prantsusmaad ja peaminister Edouard Balladuri plaani, mis 1995. aastal kuulutas Eesti, Läti ja Leedu samasugusteks riikideks nagu Poola, Ungari, Tšehhi. Just see – ühe juhtiva lääneriigi tehtud ja ülejäänute aktsepteeritud tõstmine kaalukategoorias avas meile tee NATOsse ja ELi, kuhu teised kunagised liiduvabariigid pole jõudnud.
Lähtudes asupaigast maailmakaardil, peitus sinnajõudmise võti idas. Hea oli, et Venemaa sügavustest ilmus välja Boriss Jeltsin, kes hakkas mässama demokraatia nimel. See tegi temast kohe Balti vabariikide liitlase. Mihhail Gorbatšovi ületamiseks läks tarvis enamat, sest 1990. aasta suvel kuni 1991 oli lääs selgesti Gorbatšovi taga. Seda vaatamata verisele jaanuarile 1991.
Lääne ja eriti USA mõttemalle arvestades oli Jeltsini suurim tarkus otseste presidendivalimiste korraldamine Venemaal 12. juunil 1991, see andis talle kõvasti kaalu juurde vaid parlamendis valitud Gorbatšovi suhtes. 29. juulil 1991 järgnes avalik mõõduvõtt, kus Jeltsini partner oli nutikas Leedu liider Vytautas Landsbergis.
Sel päeval jõudis Moskvasse USA president George Bush, et Gorbatšoviga alla kirjutada strateegilise ründerelvastuse vähendamise leping. Kuid Bushi-Gorbatšovi ennetades tegid sel päeval Moskvas ajalugu hoopis Jeltsin ja Landsbergis: Venemaa ja Leedu ehk kaks isehakanud rahvusvahelise elu subjekti tunnustasid teineteist. Enamgi, mõlema riigi peaministrid kirjutasid alla Kaliningradi oblasti ja Venemaa koostöö lepingule. Gorbatšov oli võimul, aga Venemaa asju ajas Jeltsin. Seda pidi mõistma Bushki. Augustiputši päevil vastandas Jeltsin end uuesti Gorbatšovile/maailmale ja seda Arnold Rüütli abil, kes tõttas Moskvasse ja sai Venemaalt esimese suurriigi tunnustuse Eesti iseseisvusele.
Kuna Jeltsin saatis laiali kommunistliku partei, polnud Gorbatšovil enam millelegi toetuda ja lääneriigid tegid selge valiku Jeltsini ja tema toetatud – detail, mida ei maksa unustada, – iseseisvunud liiduvabariikide kasuks.
