Saksamaa ei ole enam paavst

Valgustatud paavstiks saamise asemel eelistas Benedictus XVI jääda tagurliku varjudemaailma teenriks. Foto: Reuters

Kuus aastat pärast kardinal Joseph Ratzingeri valimist paavstiks on Saksamaa usklike ja Benedictus XVI vahekord jahtunud.

Kui 19. aprillil 2005 kuulutas kardinal Jorge Medina Estévez Rooma Peetri kiriku rõdult uue Püha Isa nime, siis ei juubeldanud inimesed ainult Vatikanis, vaid ka paavsti kodumaal: 482aastase pausi järel olid katoliiklased saanud jälle sakslasest liidri. Kõmuleht Bild kirjutas rasvaste tähtedega: ”Meie oleme paavst.” Need, kes lootsid, et vastne kirikupea hakkab reformima keskajast pärinevaid seadusi, on pidanud aga sügavalt pettuma. Nüüd öeldakse: ”Meie ei ole paavst.”

Statistika räägib oma keelt. Alates 1990. aastast kuni aastani 2010 on Saksamaa katoliku kirikust lahkunud 12,7 protsenti usklikest. Jumalateenistustest osavõtjate arv on kahanenud 42,5, laulatuste hulk 58,3, ristimiste arv 43,1 ja preestrikandidaatide hulk 62,1 protsendi võrra.

Need on ametlikud arvud, mis pärinevad kirikult endalt ja peaksid Vatikani alarmeerima. Kuid sakslastele võõraks jäänud paavst rääkis oma külaskäigu ajal ”kiriku õpetusele truuks jäämisest”. Sellega toonitas Püha Isa, et usklike mured, kirikute tühjenemine ja koguduste sulgemine ei lähe talle korda.

Benedictus XVI on jõudnud enda valitsemisajal astuda mitmesse ämbrisse. Lepitus protestantidega pole pärast 500 aastat tagasi toimunud Martin Lutheri reformatsiooni teoks saanud.

Visiidi ajal külastas Püha Tooli eesistuja küll Lutheri kloostrit Erfurdis ja võttis osa oikumeenilisest jumalateenistusest, kuid lähenemist kahe kristliku religiooni vahel ei järgnenud.

Moslemeid pahandas katoliku kiriku liider kirmetanud sõnadega prohvet Muhamedi aadressil. Ta on jõudnud solvata juutegi, kuna lisas palve suure reede liturgiasse ümberpööratuna. Selle oli tema eelkäija Paul VI pärast teist Vatikani kontsiili lepituse märgina kõrvaldanud.

 Oma sümpaatiat on paavst näidanud fundamentalistide, nagu Piusi vennaskonna suhtes.

Saksa katoliiklased vilistavad Vatikanile

Kirikureforme ootavate otsuste hulk on aastatega kuhjunud. Vatikan on keelanud rasestumisvastaste pillide tarvitamise, kes selle keelu vastu eksib, seda ootab põrgukaristus.

Kondoomide kasutamisegi on paavst ära keelanud, katoliiklik jäik seksuaalmoraal ei tunne mingisugust halastust isegi miljonite aidsi haigestunud inimeste suhtes. Igivanu traditsioone muutma pole sundinud isegi fakt, et Saksamaal on akuutne preestrite puudus: 700 kirikut ja kloostrit on kas suletud või lammutatud, kinni pandud jumalakodasid kasutatakse restoranide või vabaajakeskustena.

Suletud on katoliiklikke lasteaedu, haiglaid, vanadekodusid ja koole. Ilmumise pidi lõpetama ajaleht Rheinische Merkur.

Juba aastaid tagasi lõpetas katoliku kirik paavst Johannes Paulus II käsul ”konfliktsituatsioonis rasedate nõustamise”. Saksamaal vajab raseduse katkestamist soovija tõendit, et ta pole võimeline last ilmale tooma. Kölni kardinal Joachim Meisner võrdles aborte holokaustiga ja asetas katoliiklikud naised nii veel keerulisemasse olukorda.

Bundestagi president Norbert Lammert ja liidukultuuriminister Annette Schavan pöördusid koos ülejäänud reformikatoliiklastega paavsti poole palvega lõpetada tsölibaat. See kiri tekitas Vatikanis ainult pahameelt. Siinjuures ei ole tsölibaat sugugi jumala määratud, vaid poliitiline otsus aastast 1022, kui paavst Benedictus VIII otsustas keiser Heinrich IIga, et hingekarjased ei tohi abielluda. Naisemeestest vaimulikud pärandasid nimelt kiriku omandi oma lastele.

Katoliku kiriku juhtkonda ei või kuuluda naised, neil on kogudusteski nagu nunnadel ainult teenija roll. Samuti ei ole homoseksuaalid kirikusse teretulnud. Sellegi vastu on reformikatoliiklased läinud nüüd barrikaadidele.

Nii Müncheni kardinal Reinhard Marx kui jesuiitide preester Klaus Mertes, kes suure kodanikujulgusega aitas kaasa laste seksuaalse ärakasutamise juhtumite selgitamisele Berliini ordukoolis, on selgesti öelnud, et geid ja lesbid on kogudustesse teretulnud, nende puhul ”polevat kirik alati kasutanud õiget tooni”.

Ka doktor Rainer Maria Woelki on ulatanud lepituskäe. Veel enne paavsti visiiti kohtus ta lesbi- ja geiühingu esindajatega. Berliini uus peapiiskop tunnistas, et ei temal endal ega teistel katoliiklastel ole probleeme tavalisest erineva seksuaalsusega inimestega. Woelki ei poolda geide diskrimineerimist. Samal ajal rõhutas kõrge vaimulik, et katoliku kiriku ideaal on abielu mehe ja naise vahel. Need signaalid demonstreerivad, kui suur kuristik haigutab Vatikani ja Saksamaa katoliiklaste vahel.

Vatikan nimetab alaealiste seksuaalset kuritarvitamist saatana teoks ega soovi kanda vastutust. Samal ajal peab ta nõiajahti oma ridadesse kuuluvatele homodele, kes julgevad kapist välja tulla. Seda näitas David Bergeri juhtum.

Geist teoloog kuulus fundamentalistide ridadesse, kuni kirjutas paljastusraamatu konservatiivsest katoliiklusest. Seejärel avaldasid ”heatahtlikud” kolleegid mehe era-aadressi võrgulehel Kreuz.net. Otse loomulikult sai vaimulik kogudusestki kinga.

Paavstitruud jüngrid

Veidi enne Benedictus XVI jõudmist kodumaale korraldas paavstitruu organisatsioon Saksamaa katoliiklaste foorum (Das Forum Deutscher Katholiken) kolmepäevase seminari, toetamaks Vatikani liidri keskaegseid teooriaid.

Karlsruhesse oli tulnud umbes 1000 usklikku, teiste seas Gero Winkelmann, kes protestantide ridadest on läinud katoliiklaste juurde. Itaalias õppinud sakslane ravib Baieris looduslike ravimeetoditega, ta on asutanud ühingu Katoliiklikud Arstid, mille tähtsaim sõnum on “Homoseksuaalsus on ravitav”.

Kuigi teatavasti ei seisa seksuaalne vahekord samasooliste vahel juba aastaid maailma tervishoiuorganisatsiooni (WHO) haiguste nimekirjas, on Winkelmann kindel vastupidises.

Küsimusele, kuidas on ta saavutanud tulemusi, mida ta kolleegidel ette näidata ei ole, sain vastuseks, et teema olevat liialt kompleksne, selgitamaks seda möödaminnes.

Karlsruhesse olid samuti tulnud traditsionalistid ühingust Saksamaa Paavsti Poolt, nende hulgas Salzburgi piiskop Andreas Laun, kes levitab oma teese ”ühiskonna homoseksualiseerumisest”, ja Saksimaa-Anhalti kunagine peaminister Werner Münch, kes pidas leegitseva kõne ”poliitika eemaldumisest kristlikust maailmavaatest”. Kristlike demokraatide eksliige astus parteist välja, sest Angela Merkel kritiseeris paavsti.

Euroopa katoliiklik skautide ühing demonstreeris noortele disko alternatiivina rahvalikke tantse ja abordivastased jagasid tasuta plastmassembrüoid – kõik oli korraldatud täpselt paavsti ettekirjutuste kohaselt.

Jumala Rotveiler issanda viinamägedel

1980.-1990. aastatel loeti kardinal Ratzingeri liialt konservatiivseks, et teda võiks valida paavstiks. Ta hüüdnimi oli Jumala Rotveiler. Kuid peale Karol Wojtyla surma oli ta ainuke, kellel jagus ambitsiooni saada kirikupeaks.

Saksamaale tuli Benedictus XVI Vatikani riigipea, mitte katoliku kiriku liidrina. Saksamaa liidupresidendi residentsis Berliinis Bellevue’ lossis võeti paavsti vastu nagu riigi külalisi ikka – auavaldustega.

Sügispäike naeratas niisama võluvalt Status Civitatis Vaticanæ liidrile kui Christian Wulffile ja tema abikaasale Bettinale.

Presidendipaari külalislahkus ei lasknud aimata, et katoliiklane Wulff on lahutatud taasabiellunu, mis tähendab, et tal pole Püha Tooli reeglite järgi võimalik osaleda armulaual.

Katoliiklased on kohustatud elama laulatatud elukaaslasega, kuni surm nad lahutab, ükskõik kas abielust kujuneb hea või halb. Christian Wulff, paavsti kutsuja ja patune, ei võinud seega osaleda Berliini Olümpiastaadionil piduliku jumalateenistuse armulaual. Sinna ei olnud asja ka liidukantsler Merkelil ega Berliini homoseksuaalist ülemlinnapeal Klaus Wowereitil.

Seega, Joseph Ratzinger pole lootuste kohaselt arenenud armastusväärseks kirikuvürstiks ega sildade ehitajaks, pontifex maximus’eks.

Vatikani kunagine usuameti juhataja Ratzinger on jäänud truuks oma inkvisiitorirollile. Selle asemel et avada uksed, on ta ehitanud Püha Tooli ja usklike vahele müürid.

Paavst nõuab absoluutset sõnakuulelikkust ja jumalasõna täpset järgimist. Mängureeglid määrab muidugi Vatikan.