Jahedat sügist muudab kuumemaks kõneaine Pärnust, kuidas mehi nende soo tõttu diskrimineeritakse, sest suvepealinnas on küll naisterand, meestele aga vastavat peesitamiskohta pole.
Pärnu naisteranna traditsioon ulatub 19. sajandisse
19. oktoober 2011, 08:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu naisteplaažil on paarisaja-aastane traditsioon, millega isegi nõukogude kord võitlema ei hakanud, vahendas "Aktuaalne kaamera".
19. sajandi 30.-40. aastatest, kui Pärnu randa ehitati esimesed supelsillad, kust pääses supelonni, et seal kas või päris paljalt vees käia, fotosid mõistetavatel põhjustel pole. Aga just tänu supelsildadele, mis olid meestele ja naistele eraldi, tekkis naiste rand ja esialgu tõesti ka eraldi meestele mõeldud plaaž, mis hiljem siiski kadus.
Kui praegu seisab naisteranna piiril lihtsalt tahvel, mis teatab, kuhu hakatakse jõudma, siis sajand tagasi polnud meestel üldse luba naisterannas liikuda. Naiste privaatne päevitamiskoht on säilinud ka nõukogude korra vältel, kus küll võideldi kommunismiehitaja kõrge moraali eest, sellele paigale aga ei ajanud keegi küüsi taha.
Pärnu rand püüab oma ajaloolist omapära säilitada ja õiguskantsler Indrek Teder, kes naisteplaažile nii soolist diskrimineerimist kui liikumisvabaduse põhimõtete rikkumist ette heidab, võib naistele alla jääda.