N, 2.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Esimesi muljeid: Enn Keerd, Ireen Kennik ja Kaili Viidas

PP
Esimesi muljeid: Enn Keerd, Ireen Kennik ja Kaili Viidas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ireen Kennik peab Unnurit lavastuses “Taevariik” (1999) põnevaks rolliks, omapärane oli ka lava ülesehitus.
Ireen Kennik peab Unnurit lavastuses “Taevariik” (1999) põnevaks rolliks, omapärane oli ka lava ülesehitus. Foto: Ants Liigus

Endla juubeliga seoses palus teatri avalike suhete juht Inga Jaagus praegustel endlalastel meenutada mõnd esimest muljet Endlasse tulekust ja iseloomustada selle aja eluolu teatris.


Enn Keerd, lavastaja, Endlas 1978. aastast

Pärast lavakooli lõpetamist mõtlesin vaikselt Vanemuisesse mineku peale, kuna olen Lõuna-Eestist pärit, aga Kaarin Raid väga soovitas Pärnut.

Mäletan üht Pärnus käiku vahetult enne tööleasumist, kui jalutasin linnas ja mere ääres parkides. Tekkis tunne, et Pärnusse tulek on õige otsus.

Truppi sulamine läks väga lihtsalt. Võib-olla on see noorel inimesel ikka nii, et lähed julgelt, rind ees, aga mulle tundus, et kogu kollektiiv oli väga sõbralik ja avatud.

Oma esimest rolli Pärnus ma päris täpselt ei mäletagi, kas see oli lavastuses „Atlandi ookean“ või „Mõõt mõõdu vastu“. Igatahes läks kõik siingi sujuvalt, mingit erilist närveerimist küll meeles ei ole. Võib-olla ainult ise mõtlesime seda, aga võib-olla nii oligi, et Pärnu teatris ei olnud suuri intriige ja valitses väga hea töömeeleolu.

Veel tundus, et teatril oli linna kultuuripildis kuidagi eriti tähtis koht: inimesed armastasid Pärnu teatrit ja saalid olid alati täis. Kuna aeg oli selline, püüdis publik hoolega leida teatris iga sõna tagant laiemat mõtet või kriitilist vihjet. Näitlejana teksti öeldes tihti ei mõelnudki, et see võiks olla mingi poliitiline vihje, mida sellest välja loeti.

Tööd oli sel ajal üldse palju: etendused statsionaaris, tihti kaks korda päevas, pikad väljasõidud, mis kestsid mitu nädalat, baasidega Tartus, Võrus, Valgas, kust siis etenduspaikadesse sõideti.

Peanäitejuht oli tollal Ingo Normet. Tema puhul meeldis mulle eriti tema soov pakkuda näitlejale võimalust ennast kultuuriliselt harida. Ta korraldas teatritöötajatele kõiksugu loenguid ja kohtumisi, näiteks käisid meile esinemas Lennart Meri, Peeter Tulviste.

Kui valmistati ette mõnd lavastust, kohtus trupp võimalusel autori, tõlkijaga. Näiteks Shakespeare’i „Mõõt mõõdu vastu“ proovide ajal kohtusime teksti tõlkija Georg Meriga, kes oli tõesti soliidne härrasmees.

Samuti organiseeris Normet ekskursioone ja muuseumiskäike, nii Eestis kui Nõukogude Liidus ja mitte ainult külalisetendustena, vaid ka niisama. Mitu korda saime käia Moskvas ja Leningradis. Sellest näitlejate nii-öelda kultuuriprogrammist on jäänud väga head mälestused.


Ireen Kennik, näitleja, Endlas 2000. aastast

Neljandal kursusel toonases Viljandi kultuurikolledžis näitlejaks õppides sai ikka mõeldud, millisesse teatrisse tahaks tööle asuda. Mõtteid oli mitu, aga välistatud sai miskipärast Endla.

Aga nagu minu elus tihti ette tuleb, satun tegema just seda, mille esialgu olen välistanud. Nimelt plaanis siinne teater tuua lavale noortetüki “Taevariik” ja siia mind mõne kursusekaaslasega mängima kutsutigi. „Taevariigile“ järgnesid uued lavastused ja tegemised.

“Taevariigi” Unnur oligi esimene ja väga põnev roll. Peale selle oli tegemist erakordse lavaga: nimelt mängiti seda lavastust kahel pool: publik istus kas lavasügavuses või saalis. Lava keskel oli vahesein ning nii nägi publik vastavalt kas seda, mis toimus õues või toas. Vaheajal vahetas publik pooled, meie aga mängisime sama asja uuesti läbi. Esialgu võimatuna tundunud idee hakkas tööle ja oli paras väljakutse kogu trupile.

Teatrisse tulles oli kõik nii huvitav ja endaga selles uues süsteemis nii palju tegemist, et teatri eluolu ei mäletagi. Hiljem olen mõelnud, et veidi enne oli olnud näitlejate koondamine ja mõni lahkus veel minu esimestel teatriaastatel, majas algas 2001. aastal suur remont ...

Aga meeles on vana kohvik ja teater, kus öösel sai kolada. Nimelt elasin ma mõnda aega garderoobis ja elas ses majas teisigi, ka kursavend Lauri Kink, kes pesitses minust korrusekese kõrgemal.

Ning kui ta siis öösel läbi pimedate koridoride ja sammassaali liikvele läks, lipsasin mõnikord oma toast välja ja oi kui kõrgele ta hüppas, kui ma nurga tagant välja kargasin. See oli eluolu, mida praegu enam (tänu turvasüsteemidele) olla ei saa ja millest mõeldagi vist ei julge.


Kaili Viidas, näitleja, Endlas 2007. aastast

Endla teatrisse sattusin kohe pärast teatrikooli lõpetamist 2007. aastal koos enamiku oma kursusega Tiit Palu kutsel. Alguses tundus see isegi võõrastav ja kuidagi veider, jätkata nendesamade inimestega, kellega niigi neli aastat ninapidi koos oldud. Kui enamjaolt ollakse selle üle õnnelikud, et saadakse oma pundiga kokku jääda, et tuntakse ja teatakse üksteist, et on kuidagi lihtsam ja turvalisem, siis mina suhtusin sellesse alguses skeptiliselt ja ettevaatlikult.

Tegelikkus aga näitas, et kahtlused ja hirmud olid asjatud. Selline ühine tulek liitis meid mingis mõttes isegi rohkem kui neli aastat õppetööd. Situatsioon ei olnud enam nii tehislik kui koolis, vaid tegemist oli päris elu, töö ja teatriga. Tagantjärele mõeldes oli see suurepärane juhuste kokkulangemine, et me saime suure seltskonnaga ühiselt jala teatri ukse vahele. Teatrisse sisseelamise valud ja rõõmud on nüüdseks peaaegu unustatud.

Minu esimene roll Endlas sündis veel siis, kui koolis käisin ja Margus Kasterpalu kutsus mind mängima lavastusse „Karge meri“. Ma olin alguses nagu nurka aetud hirveke. Ei osanud ma tulevaste kolleegidega suhelda ega kuidagi olla. Usun, et minust jäi alguses trupile väga halb mulje: ülbe ja ebaviisakas. See on kummaline, sest ise tegelikult imetlesin ja kartsin samal ajal seda uut maailma, kuhu ma astusin.

Minu käeulatuses olid äkki suured ja tuntud näitlejad, nagu Carmen Mikiver, Maarika Vaarik, Helle Kuningas, Siina Üksküla. Neid olin ma kõiki imetlenud ja eeskujuks pidanud, pean siiamaani. Ja nüüd: mina nendega koos lavale? Tundsin ennast kuidagi eriti mannetu ja saamatuna nende vahel. Aga proovides nägin, kui palju mul tegelikult veel õppida on. Mõnes mõttes hakkas minu kool alles siis pihta. Sain oma esimesed triibulised Endla teatris ja neid haavu lakkusin paar aastat kindlasti.

Üks väga helge mälestus on seotud samuti „Karge mere“ proovidega. Mul oli Märt Avandiga stseen, kus ta ulatas minu tegelasele kingituseks prossi. Mina krahmasin selle kiirelt enda kätte, ütlesin teksti ära ning stseen oligi läbi ja minu meelest kõik väga hästi. Pärast proovi tuli minu juurde aga Helle Kuningas, kes ütles, et “kallis laps, see on sinu ainukene stseen, pane sellesse käesirutusse hing sisse, ära ulata mitte kunagi niisama kätt”.

Ma ei tea, kas see on sellest, et Helle oli esimene inimene trupist, kes minuga päriselt kontakti võttis, või sellest, et see nõuanne aitas mul mõista, et tegemist ei olnud näitemängu seisukohalt tähtsusetu tegelasega, või sellest, et Helle on väga tark näitleja ja naine. Igal juhul meenutan seda nõuannet peaaegu kõigi rollide loomisel. Laval ei tehta kunagi midagi niisama.

Märksõnad
Tagasi üles