Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/11/6066241t1hc0c1.jpg)
/nginx/o/2011/06/20/636820t1h4d51.jpg)
“Meil peab tugev valitsus olema, meie peame oma iseseisvuse eest võitlema, siis ei jäta liitlased meid avitamata, siis saame rippumatuks riigiks!” – seda on kodanlik ajakirjandus “Sotsiaaldemokraatidega” eesotsas meile kuude kaupa pähe tuupinud.
Isegi poodud hobusevaras on võllas rippumatum kui “rippumatu ja iseseisev” Eesti! Eesti iseseisvus on neegrivürstiriigi iseseisvus, olgu ta kellegi poolt tunnistatud või mitte. “Ameerika aitab meid! Inglismaa aitab meid! Vägevad liitlased aitavad meid!” –nii löövad kodanlikud kelmid lokku /…/.
Ja – nad on “meid” aidanud. Nad on sõjamoona saatnud, nad on aga ka heeringat ja vilja saatnud. Aga selle eest on Eesti valgevägi pidanud võitlema. Selle eest on sunniviisil valgeväkke mobiliseeritud Eesti töörahva pojad pidanud oma verd valama, oma proletaarsete kätega proletaarset revolutsiooni kägistama! Wilson vahetab oma heeringaid aurava inimvere vastu!
Aga kehv Eesti emakene laseb tänupisara veereda üle koltunud palge, et – vaadake! Nüüd ometigi oleme midagi juba saanud! – Jah, ütleme meie, nüüd ometigi oleme nii kaugele saanud, et rõõmu tunneme, kui meie lastele nagu kerjustele härraste laua alla pudenenud palukesi jalaga ette lükatakse!
Närige, närige Wilsoni heeringat ja saiakakku, nälgiva Eesti töörahva nälginud lapsed! Aga – närides heeringat, mis “kingitud”, küsige oma emakeselt, miks on rikka lapse laual ostetud hanepraad! Miks peab armupalukesi vastu võtma selle laps, kelle vanem palehigis orjab, neilt, kes kunagi ei tööta?
Rõõmustage, emad-lapsed! Rõõmustage, lapsed-vaeslapsed! See on teie meeste veri, see on teie poegade veri, teie isade ja vendade veri – see on Ameerika onu saiakakk.
Töölised aga istuvad tööta. Töölised nälgivad ka siis, kui nad tööd teevad. Suuremale osale töölisklassist saab isegi nigel Wilsoni heeringas varsti aineks, mida ta magasini vaateaknal imestleda võib, ja Eesti demokraatlik vabariik jätab talle seejuures piiramata vabaduse – ila neelata ja uulitsatolmu juurde hammustada. Igapidi muutub töörahva seisukord viletsamaks ja hädarikkamaks. “
Need read on võetud 1919. aasta juunis Viktor Kingissepa kirjutatud brošüürist “Wilsoni heeringa eest”. Kolm aastat hiljem mõisteti Kingisepp kui riigikukutaja surma. Ent vaadates praegust rippumatut Eesti Vabariiki, kas ei tule kirjeldatu tuttav ette? Kas ei näri me nüüdki, ligi 100 aastat hiljem isukalt Wilsoni (Thomas Woodrow Wilson, USA president 1913–1921, A. P.), vabandust, Obama heeringat?
