Postiljon väntab igas kuus maha 700 kilomeetrit

Kohe näha, et vanad sõbrad - Svetlana Murzina on oma 22 kilomeetri pikkusel postiringil jõudnud Põllu tänavale. Foto: Urmas Luik

Pärnus Reldori tööstuskülas Eesti Posti kandekeskuses hakatakse hommikul kella seitsmest tööde otsi kokku tõmbama, sest suurem osa Pärnumaale jõudnud postist on juba sorditud ja klientide poole teel.

„Vähemalt kaheksaks peab kõik olema tehtud, üksnes kirjakandjad jäävad oma käiku ette valmistama, nemad nii kiiresti ei saa,” räägib hulga inimeste askeldamisest Eesti Posti logistikagrupi juht, Pärnu kandekeskuse juhataja kohusetäitja Andrus Liiv.

„Siis läheb lõviosa sellest koosseisust koju, päevaks jääb siia tööle kaks inimest: teevad sisetöid, jagavad reklame, korrastavad ruume – ülesandeid jagub.”

Seega mõnus amet neile, kel tarmu kell neli ärgata ja kella viiest tööle hakata. Seda selle nimel, et tööpäevaga varavalges õhtusse saada.

Liiv seletab kohe ära sellegi, miks tunnil, kui kümnetel pärnakatel värske ajaleht juba läbi loetud, Lao 10s veel usinasti askeldatakse.

Kõik koju kätte

Põhjendus on lihtne: Pärnus ja Paikusel toimetav Express Post kannab trükivärvist lõhnavad ajakirjandusväljaanded kliendile koju hiljemalt kella seitsmeks hommikul, Eesti Post aga ei tegele üksnes selle päeva ajalehtede-ajakirjade kiirkojukandega, vaid pakub hulka muidki postiteenuseid.

„Eesti Post kannab kõiki saadetisi ehk kirjakandja paneb eeltöötluse käigus kirjad, ajalehed, ajakirjad, reklaamid, kataloogid käigujärjekorda ja kui ta läheb kanderingile, viib need korraga kliendile kohale,” selgitab Liiv. „Nii saavad inimesed posti eri ajal kätte, sest kirjakandja ei jaksa samal ajal mitmes kohas olla.”

Lausutu tähendab, et linnades on Eesti Post seadnud eesmärgiks jagada oma kanda olevad postisaadetised laiali kella kaheks, maakonnas kella neljaks päeval.

Klient on mõistev

Kui pidada silmas, et ajaleht pole tänapäeval niivõrd uudiste kiire edastamise vahend kui väljaanne, mis keskendunud juba aset leidnud sündmuste põhjuste analüüsile, toimunu igakülgsele valgustamisele, on alust suhtuda nimetatud kandeaegadesse mõistvalt.

Nendegi kellaaegade puhul tuleb ette, et klientidel on aeg-ajalt posti kojukande kohta ütlemist. Enamjaolt juhtub see siis, kui mõnes piirkonnas vahetub postiljon, sest eks taha iga uus amet sisseelamist.

„Kliendid reageerivad kohe,” tõdeb Liiv seoses teeninduses mõnigi kord ette tulevate vajakajäämistega. „Kui kuulata klient ära, juhtunut põhjendada, siis nad saavad aru. Just teadmatus, kommunikeerimatus tekitab pahameelt.”

Kaks tundi tõsist tööd

Sindi postkontoris nii palju töötajaid kui Pärnu kandekeskuses kohale sõidutatud saadetise kallal toimetama ei hakka. Kas on tund veel varane või töö liig tõsine, kuid kõik see naine, üks noorsand siiski vürtsiks hulgas, ainult nohiseb ja laseb kätel käia.

„Keskeltläbi läheb kaks tundi, nii et kell kümme, hiljemalt pool üksteist on tuba tühi, pigem siiski varem,” märgib Liiv.

Jelena Pille, kohalik pealik, noogutab nende sõnade peale: ülemus räägib sulatõtt.

Kahe tunni pärast on tõesti nii Sindi linna kolme postiljoni kui nelja autoga lähematesse ja kaugematesse küladesse posti viijate kottide sisu koos ja nad postkontorist selleks päevaks kadunud.

„Siinne kollektiiv on väga hoolas ja hingega asja juures,” lausub Liiv sintlastest postitöötajate kohta kiidusõnu. „Kui Pärnu kandekeskuses juhtubki viivitus, nii et saadetis jõuab siia 15 minutit või pool tundi hiljem, siis majaperenaine juba hoolitseb selle eest, et post siit õigel ajal välja saab.”

Sindist lausa Surju valda sõidutatavate ajalehtede-ajakirjade ja muu postikraamiga seoses leiab Pärnu kandekeskuse juhataja kohusetäitja pasliku olevat rääkida sellest, et kuigi ajad muutuvad, meenutab postiljoni elus nii mõndagi neid päevi, kui inimene oli inimesele sõber. „Omal ajal oli kirjakandja kõiketeadja, kes kunagi ei keelanud oma abi,” ütleb Liiv. „Kui vaja ja on tellimus ja see ei sega põhitööd, viib ta praegugi piima ja leiva kohale – see on täiesti toimiv nagu kõikvõimalike postiteenuste osutamine kodus.”

Kotil kaalu 40 kilo

Kui Svetlana Murzina kell 10.16 Sindi postkontori uksest välja astub, tal toidukompsu näpus pole. Küll hiivab ta rattale hiiglasliku postikoti.

„Suve poole kaalusime kotte kaks nädalat, kõige raskemal oli kaalu 40 kilo,” ütleb Svetlana. Ühe jutiga räägib ära sellegi, et kuus sõidab ta rattaga, postikott koormaks, läbi natuke pealt 700 kilomeetri. Peaaegu Moskva ots.

Saaks sõita otse ja peatusteta, poleks hullu, aga sellist lõbu pole vähemalt Sindis postiljonidele antud.

On hoopis nii, et suts sõitu, siis ratas hargile ning vutt-vutt-vutt postkasti juurde, mis üldjuhul asub teest vähemalt viis meetrit eemal hoovis majaseina küljes.

Kevadel, suvel ja sügisel elab selle üle, aga kui talvel on hanged ja libe, võtvat vahel vee silma. Endast hakkab hale ja pahameel hoolimatute majaomanike vastu on suur.

Küll võib selles suhtes kiita pikka aega Sindit torutanud töömehi: enamjaolt juhatavad nad alati, kuidas postikandja kõige valutumalt vallidest-kraavidest üle saab, juhtub sedagi, et aidatakse täies lastis ratast lükata.

See, kuidas tänavate songermaa posti laialikandmise kiirusele mõjub, on omaette teema, mida Svetlana oma meelerahu huvides ei arenda.

Veel on suured ajaröövlid tähitud kirjad, mis käest kätte tuleb allkirja vastu üle anda isegi siis, kui adressaat elab kortermaja viiendal korrusel. Sama lugu on pensionidega.

682 postipanekukohta

„Kõik sõltub sellest, kuidas liigutad,” räägib Svetlana oma päevatööga õhtusse saamisest. „Kui saan poole kümnest minema, olen kell kaks tagasi ja post on jagatud.”

Ent on ette tulnud, et postkontorist on minema pääsenud alles natuke enne keskpäeva – sedavõrd palju on saadetisi, põhiliselt arveid sisaldavaid kirju ja reklaame.

„Proovi see kõik sorteerida,” rehmab postiljon. „Mul on 682 postipaneku kohta.”

Vaid väike osa neist asub Svetlana 22 kilomeetri pikkuse postiringi alguses paiknevates kortermajades, lõviosa postist läheb eramute kirjakastidesse, millest igaühe juures tuleb postiljonil teha ekstra peatus.

Täpselt kell kaks päeval on Svetlanal selle päeva sõidud sõidetud, peatamised peatatud ja 682 postipanekukohta läbi käidud. Et järgmisel hommikul kell pool kaheksa tööga jälle alata.