Esmaspäeva keskpäeval ajas Kaili (nimi muudetud) oma tavapäraseid tööasju, kui kirjutas Pärnu Postimehe ajakirjanik ja lajatas: “Kas kuulute teadlikult Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda (EKRE)?” “Kust selline info, ma ei kuulu antud erakonda?” vastas Kaili esimese hooga. Kuid andmed äriregistris räägivad muud.
Kailile tuli see tõik suure negatiivse üllatusena, kuna EKRE poliitika ja tõekspidamised ei kattu absoluutselt tema omadega. Pigem teeb ta iga päev tööd, mis kõige selle vastu räägib. “Ma ei ole erakonda kandmise kohta kunagi mingit teavitust saanud ega oleks osanud ka ise sellist asja vaadata,” märkis Kaili. Nii tema kui siinse loo ülejäänud allikad soovivad jääda anonüümseks, kuna ei taha oma nime selle erakonnaga seostada.
Parajalt põrutav on avastada ajakirjanikuna ühel heal päeval, et kuulud enesele teadmata erakonda. Just sellise avastuse tegin mina mõne nädala eest. Hakanud asja uurima, jõudsin veel kümmekonna inimeseni, kes enesele teadmata on ebaseaduslikult partei nimekirja kantud.
Meil, valeparteilastel, on üks ühine joon, seik minevikust. Nimelt oleme kunagi olnud – kes vähem, kes rohkem – seotud omaaegse Eestimaa Rahvaliidu noorliikumisega.
Ma ei ole erakonda kandmise kohta kunagi mingit teavitust saanud ega oleks osanud ka ise sellist asja vaadata.
Kaili
EKRE on 2012. aastal hingusele jäänud Rahvaliidu seadusjärglane. Sujuvalt kandusid uude erakonda kõik Rahvaliidu nimekirjas olnud liikmedki, üldiselt on see asjaolu avalikkusele teada. Kuidas said aga noorliikmetest erakonna täisliikmed?
Kui seaduse ees silm kinni pigistada
Sain ühendust kümmekonna inimesega, kellel enne ajakirjaniku pöördumist ei olnud aimugi, et mõne erakonna ridadesse kuuluvad. Olla võib neid rohkem, 2007. aastal kuulus näiteks Rahvaliidu noorteühendusse üle 3000 liikme.