Ühishoiuga kaovad põllult kevadised luigetiigid

“Maaparandus ei ole ime, vaid abinõude süsteem,” ütleb Kalev Põldsaar objektil Piistaojal. Foto: Urmas Luik

Maaparandus ei ole ime, vaid abinõude süsteem, rõhutab Pärnumaa vanima, Selja maaparandusühistu juhatuse liige Kalev Põldsaar. Ühistul läheb 23. tegevusaasta. Selle ajaga Selja ja Piistaoja kandis uuendatud kuivendusvõrgu, korrastatud eesvoolude, võsast puhastatud kraavide ja objektideni rajatud teede pikkuse kokku­rehkendamise asemel ütleb staažikas maaparandustööde korraldaja, et ükski asi pole igavene. Ja põllult saagi saamiseks tuleb vaeva näha sellegagi, mida silmaga ei näe. Valdavalt nõukogudeaegsed savitorudrenaažid on purunenud, kraavide suudmed umbes, põllud liigniisked.

“Piistaojal on meil käsil kolmas objekt, põllumajandusettevõtja kaudu läheb töö lahti, kahe aastaga peab tehtud saama,” räägib Põldsaar, kes juhib objektil Piistaoja 38 põhiliikmega maaparandusühistut, mille tegevuspiirkond hõlmab 320 hektarit.

Põllumajandusameti Lääne regiooni Pärnu piirkonna maaparanduse peaspetsialisti-koordinaatori Riho Erismaa jutu järgi on maakonnas 15 ühistut, mille liikmed on ühe või mitme tervikliku maaparandussüsteemi omanikud. Tootmine intensiivistub ja seepärast on oluline, mis seisus on maaparandussüsteemid. MAKi (maaelu arengukava, toim) meetme toel on põllu- ja metsamehed neid pidevalt uuendanud.