Tabamus: hobifotograaf püüdis pildile vesipüksi

Hobipiltnik Mariann Peksar püüdis kaadrisse harvaesineva vesipüksi. Foto: Mariann Peksar

Lääneranna vallas elav hobifotograaf Mariann Peksar püüdis laupäeva pärastlõunal Virtsus pildile harvaesineva vesipüksi.

Peksar rääkis, et märkas vee kohal tekkinud tornaadot ehk vesipüksi laupäeva pärastlõunal Virtsu kalasadama juures. Umbes poole tunni jooksul jõudis kaugemal meres tekkinud vesipüks liikuda rannikule kalasadama juurde, kus nähtus kadus.

Kuigi tornaadod ei ole Eestis väga sagedased, tuleb neid ette siiski igal aastal ja enamasti ongi need vee kohal, nagu kirjutas meteoroloog Jüri Kamenik tänavu juunis Postimehe veergudel. “Meenub 1998. aasta, kui registreeriti rekordarv tornaadosid – 23 või 24 –, millest enamik juunis,” lausus ta.

Kamenik kirjutas toona, et kui mingit tüüpi tornaado hakkab tekkima, võib näha pilvest maa poole laskuvat keerist, mis võib olla väga kitsas, aga ka räbaldunud ja väga lai. Pöörlemist võib, kuid ei pruugi märgata. Kui selline keeris ei lasku maa- või veepinnani, nimetatakse seda lehterpilveks (funnel cloud, tuba). Kui see aga puutub pinnaga kokku, peaks vee kohale tekkima pritsmetest pilv, maismaa kohale aga tolmupilv ja sel juhul on tegemist juba päris trombi ehk tornaadoga (vesi-, maapüks või lihtsalt tornaado ehk tromb).

“Kõikidel juhtudel nimetatakse säärast pilve ikka Cumulonimbus tuba’ks. Sealjuures ei pruugi vesipüksil või tornaadol olla silmaga nähtavat “lonti” aluspinna ja pilve aluse vahel,” märkis meteoroloog.

Tornaadodeks loetakse tema selgituse kohaselt ka vesi- ja maapükse, kuid need kuuluvad mittemesotsüklonaalsete tornaadode hulka. Mesotsüklonaalsed tornaadod on üldiselt kõige ohtlikumad ja tugevamad. Nende teke on seotud rünksajupilve sees tekkiva spiraalse ja kallutatud tõusva õhu sambaga, mida nimetatakse mesotsükloniks (diameeter 2–10 kilomeetrit). Seda sisaldavat pilve nimetatakse ülirünksajupilveks (supercell). Selle alla, tavaliselt keskele, võib tornaado tekkida. Purustused ja inimohvrid on seotud just mesotsüklonaalse tornaadoga.

“Kuid on olemas ka madalatipulised ülirünksajupilved, mille tipud on vaid 5–6 kilomeetri kõrgused kui sedagi,” kirjeldas Kamenik.

Kui mesotsüklonit pole, tekivad maa- või vesipüksid kas maismaa või veekogu kohal. Ilm on siis märksa rahulikum, kusjuures ei pruugi olla isegi rünksajupilvi, kuid Kameniku seletuse kohaselt on konvektsioon vajalik. Nende teke erineb mesotsüklonaalsete tornaadode omast: need moodustuvad näiteks siis, kui tõusev õhuvool haarab piirkihist endasse juba olemasoleva keerise, mis muutub püstteljeliseks.