Viimased neli aastat Ravi tänava õendus- ja hoolduskeskuses elanud proua on eluga hooldekodus üldjoontes rahul. “Ses suhtes on korras, et siin on puhas, pestakse ja hoolitsetakse. Töötajad on sõbralikud, neil pole lihtsalt aega. Tavaliselt kui midagi palun, siis pean ikka ootama,” rääkis tervisehäda tõttu voodisse aheldatud naine, kes mõistab hästi, et hooldajaid on vähe. “Nende palk on väike ja töö on raske, ega siia keegi tööle ei taha tulla,” mõtiskles ta.
Põhjus, miks naine streikima hakkas, on taaskehtestatud külastuskeeld: veebruari algusest saab hooldekodu elanikele tuua pakke, ent lähedasi külla ei lubata. Kui koroonapassi tulekuga on ühiskond vaktsineeritutele olnud üsna avatud ja vaktsineeritud ei pea eraldatud olema, siis kolm korda COVID-19 vastu kaitsepoogitud Siimiskeril tuleb hooldekodu suletud uste taga viibida.
Siimisker koroonat põdenud pole ja haigust ei pelga. “Kui vaktsiine pakuti, lasin süstid ära teha. Mulle see halvasti ei mõju, mu immuunsus on loomulikult küllalt kõrge – ma ei jää levivatesse nakkushaigustesse,” märkis Siimisker, kes ei nakatunud näiteks kõhugrippi ka siis, kui teised kodused haiged olid.