Eile õhtul avasid projektis “Käsitööga tööle 2” osalenud oma lõputööde ülevaatenäituse “Võtame otsad kokku”, mis jääb Pärnu Maarja-Magdaleena gildi ärklisaali üles vaid selle laupäevani.
Kursuslasi inspireeris muinasaeg
22. märts 2012, 08:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kogu päeva haruliste okste lakkeriputamise ja muu käsitööesemete eksponeerimiseks vajaliku sättimisega ametis olnud naised ja üks meeski leidsid korraks mahti oma tegemistest rääkida.
Peale kirjust riidest Kihnu “tippude”, mida saare naised tegid omal ajal selleks, et kaugelt mere tagant saadud kallis riie viimse tükini ära kasutada, olid koolitusel osalenud naised taasavastanud muidki vanu töövõtteid.
Kihnu “tippudest” kantpael mõjub pitsirea asemel originaalselt nii kotil, rõival kui voodipesul ning ennemuistsete tavade järgi vasespiraalist ja lõngast punutud ripatsid-käepaelad ehk vaselised sobivad hästi tänapäevastegi rõivaste juurde ja randmetele.
Üks kursuslastest Jane Nikolai sõnas, et ehtevalmistamise põhimõtted ja võtted töötas ta välja kursuse eelmisel hooajal. Koolitustsükli viimane osa, mis kestis mullu sügisest tänavu märtsini, kulus pakendi ja esitluse väljamõtlemisele, mille oluline osa on lugu või legend toote kohta.
Nii võibki kartongist kaardikese seest lugeda, et pronksist spiraale kasutati Läänemere ümbruse maades juba esimese aastatuhande esimeses pooles. Algul peamiselt ehetes ja edaspidi rõivaste kaunistamiselgi.
Mustrites on naine kasutanud nii pärjapaelu kui keldi sõlmi.
Nikolai märkis, et selliseid ehteid kanti siis, kui rahvarõivaid ega eesti rahvustki veel polnud. Kuidas toona traati tihedasse ja peenesse spiraali keerati, ta ei tea, kuid tema teeb seda akutrelliga. “Kui tuli tikkimine-heegeldamine, kadusid pronksspiraalid ära. Ma saan aru küll, miks: neid on päris valus teha,” tõdes Nikolai.
Pärnu kursuslaste tootearenduskoolituse põhiõppejõud ja mentor, vabakutseline teatrikunstnik ja viie naisega väikest käsitööettevõtet vedav Mae Kivilo kinnitas, et talle endalegi on see aeg tohutult huvitav olnud. “Seda on nii põnev jälgida, kuidas inimesed süttivad, üks idee kasvab teisest ja pelgalt poole aastaga on saavutatud nähtav tulemus,” rääkis ta.
“See on algusest peale selge, et meil ei ole hobikäsitöökoolitus, vaid tootearendus. Ehk see, mis kevadeks välja on tulnud, ei ole üksik asi, vaid seal on oma müügimõte: mida oleks mõistlik toota, mis oleks ilus ja hää. Enamikul naistel on tootepõhjaks rahvuslik käsitöö,” selgitas Kivilo.
“Käsitööga tööle” raames on kas tööd otsivatel või väikeste lastega naistel aidatud käsitööalast väikeettevõtlust alustada ja selleks oma tooteid arendada kuus aastat.
Projekti tugiisik Pärnus Eeva Talts märkis, et osaleda soovijate hulk on olnud igal aastal nii suur, et inimeste väljavalimiseks on tulnud teha vestlusi ja üle vaadata nende töid, sest eesmärk ei ole õpetada käsitöövõtteid nullist peale. Eeldatakse, et inimesel on oma lemmiktehnika hästi käes ja koolituselt saab ta indu juurde.
Mitu Maarja-Magdaleena gildis tegutsejatki on tuule tiibadesse saanud just sellelt koolituselt.
Praegu on teada, et järgmisel sügisel koolitusrühma ei avata, kuid Talts on veendunud, et projekt jätkub taas pärast pausi. “Oleksime tahtnud taotleda rahastust küll, aga nüüd on projekti omavastutus niivõrd suur, et me ei suuda seda kanda. Kuid kindlasti oleks juba praegu väga palju huvitatuid,” avaldas Talts.