Nigula looduskaitseala loodusväärtused teeb järjest atraktiivsemaks loodus ise. Eestile iseloomulikud soo ja metsa ökosüsteemid, mille kaitseks 55 aastat tagasi looduskaitseala loodi, on kõige väärtuslikumaks ja ligitõmbavamaks muutunud just seal, kus inimene on lasknud loodusel omasoodu areneda. Nii ei ole vaja mõne haruldase rähni või kaku nägemiseks-kuulmiseks tungida kaitseala metsamassiivis südamesse, piisab, kui peatuda teeäärses metsasalus, mille arengusse inimene ei ole mitu aastakümmet sekkunud. Samamoodi talitavad koprad, kes vabatahtlikult ja kvaliteetselt taastavad inimese rikutud veerežiimiga soode servaalasid.
Agu Leivits: Looduse ligitõmbavus jääb üle kõige
Kindlasti ei aita Nigula ja Sookuninga vaatamisväärsusi atraktiivsemaks teha siia uute radade ja tornide rajamine. Möödunud aastakümne keskel buumiajal suure õhinaga rajatud vaatetornid ja laudrajad ei suurendanud ala külastatavust ega tekitanud piirkonda turismiettevõtlust. Nende rajatiste aeg hakkab ümber saama, külastajatele ohtlikena muutuvad nad pigem reostuseks, mis tuleb koristada ja hoolega kaaluda, kus ja mida taastada.
Loodan siiski, et RMK taastab vähemalt Nigula vana, varsti 40 aastat toiminud kolmekilomeetrise raja Salupeaksile. Ühtlasi võiks Nigula järve ääres poolsada aastat seisnud paviljoni korrastada ja kujundada sinna kaitseala ja selle ajalugu tutvustava ekspositsiooni. Ehk võiks osal alal leevendada liikumispiiranguid, võimaldades külastajatel alaga tutvuda näiteks räätsadel. Kõige rohkem aga aitaksid ala ligitõmbavusele kaasa ettevõtjad, kes oskaksid sellest väärikast põlislooduse alast, selle väärtustest ja ajaloost põnevaid lugusid pajatada. Ka Soomaa atraktiivsus ei põhine sealsel taristul, vaid sellega seotud lugudel.