Vabatahtlik kalakaitsja pistab kalade nimel rinda kobraste, röövpüüdjate ja murdunud puudega

30aastase Agnes Lillemetsa tööriietuses on oluline roll veekindlatel kahlamispükstel. Foto: Vabatahtlik kalakaitse

Käes on aeg, mil lõhed ja meriforellid võtavad ette teekonna sünnijõkke, et jätkata seal põlvkondade pikkust eluringi. Eesti jõgedel kehtib sel ajal lõheliste kuderahu ja punast kala püüda ei tohi. Et toidulaual hinnatud kala muretult kudema jõuaks, ei piisa keeldudest-käskudest, sest jõed on pidevas muutumises: koprad ehitavad tamme, jõgedele kukkuvad puud sulevad läbipääsu kaladele.

Vabatahtlik kalakaitsja Agnes Lillemets pühendab suure osa vabast aja sellele, et eemaldada takistused kalade rändeteelt.  

Probleemsed kohad leiab palju aega jõgede ääres veetev Lillemets enamasti ise, kuna kõnnib maha palju kilomeetreid korraga. "See on ebamugav, aga seal on võimalik käia," kinnitab ta. Takistusest annab märku nii voolukiirus kui veetase. "Kui vesi seisab, võib eeldada, et üleval pool hoiab miski vett kinni. Või kui veetase on harilikust kõrgem või madalam, võib aimata, et kuskil midagi seda põhjustab," täpsustab ta.