Uuringust selguvad alaealiste erikohtlemise reformi kitsaskohad ja edusammud

Kõik uuringu käigus intervjueeritud olid seda meelt, et alaealiste erikohtlemise reform on samm õiges suunas. Foto: Joakim Klementi

Eestis viidi 2018. aastal ellu alaealiste erikohtlemise reform, mille kohaselt alaealisi õigusrikkujaid esmajärjekorras enam ei karistata, vaid koheldakse kui abivajavaid lapsi. Siseministeeriumi tellimusel valminud uuringust nähtub, et politsei on selle kuue aasta jooksul mittekaristuslikest meetmetest enim rakendanud perevestlust, suulist hoiatust, juhtumiarutelu ja konfliktivahendust.

“Kuigi karistamine võib tunduda kiire ja lihtsa lahendusena, siis tegelikkuses ta seda kindlasti ei ole,” märkis siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika nõunik Barbara Haage pressiteate vahendusel. “Karistamine, näiteks vangistus, võib küll ajutiselt ära hoida kuritegusid, kuid suurendab tõenäosust, et noor satub kuritegelikku ringkonda ning jätkab pärast vanglast vabanemist oma elu endisel moel.”

Tartu ülikooli teadurid tegid nii rühma- kui individuaalintervjuusid politseiametnike, lastekaitsespetsialistide, kohtunike ja prokuratuuri esindajatega. Kõik usutletud olid seda meelt, et alaealiste erikohtlemise reform on samm õiges suunas. Trahvid ja protokollimine on asendunud taastava õiguse ja mittekaristuslike sekkumistega, mis aitavad noorel paremini mõista tagajärgi ja võtta vastutust. Tuuakse esile, et politsei ja kohtusüsteem on muutunud noortesõbralikumaks, pakkudes paindlikumaid ja individuaalsemaid lahendusi. Vähenenud on karistusregistrisse sattuvate noorte arv.

Viimastel aastatel tõstavad üha enam pead kergliiklejate liiklusnõuete rikkumised ning uimastite tarbimine ja omamine.

​Siiski, kuigi reformi üks mõjusid on olnud alaealiste süütegude arvu pidev vähenemine, on alaealiste õigusrikkumised endiselt probleem. Uuringust tuleb välja, et peamised rikkumised on seotud alkoholitarbimise, pisivarguste ja vara kahjustamisega. Viimastel aastatel tõstavad üha enam pead kergliiklejate liiklusnõuete rikkumised ning uimastite tarbimine ja omamine.

Reformi kitsaskohtadena tuuakse esile, et napib alaealiste õigusrikkujatega kokkupuutuvaid spetsialiste ja ametnikke ning olemasolevad on ülekoormatud. Samuti osutatakse sellele, et reform on vähendanud politseinike tõsiseltvõetavust, mistõttu mõnel juhul nähakse vajadust rangemate meetme, näiteks lühiajalise vangistuse järele. Veel märgitakse, et paljud tugiprogrammid sõltuvad välisrahastusest ja on seetõttu lühiajalised, mis takistab nende jätkusuutlikku rakendamist.

Politsei- ja piirivalveameti kogukonna politseitöö grupijuht Kairi Ränk toonitas, et politsei on pühendunud mittekaristuslike sekkumiste arendamisele ja valmis panustama koostöösse, mis aitab neid süsteemselt ja tõhusalt rakendada. “Kui siiani oleme välja töötanud ja rakendanud mittekaristuslikke meetmeid alaealiste puhul, siis järgnevatel aastatel on plaanis laiendada vanuserühma,“ avaldas ta.

Sotsiaalkindlustusameti mitmedimensioonilise pereteraapia teenuseomanik Triin Hermann märkis, et reform on märkimisväärselt aidanud muuta abivajavat last puudutavaid hoiakuid. “Loodame, et see trend mitte üksnes jätkub, vaid laieneb ka abivajavate laste vanemateni, sest nad vajavad oma laste toetamisel tuge ja abi,” lausus Hermann.

Kes soovib uuringuga põhjalikumalt tutvuda, saab seda teha siseministeeriumi kodulehel.