Helir-Valdor Seeder: Aastad pole vennad

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder arvab, et kõige raskem aeg põllumajanduse jaoks pole veel möödas, vaid saabub kevadel, kui põllumeestel tuleb hakata väljaminekuid tegema. Foto: Liis Treimann.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi 14. põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder (IRL) alustas oma tööpäeva reedel Pärnus kohtumisest kalurite ja kalateadlastega, vestles maavanem Toomas Kivimägiga päevakajalistel majandusteemadel ja tutvus Leader-programmi Pärnu- ja Raplamaa projektijuhtidega.

Leader-programmi algatas Euroopa Komisjon maaelu arendamiseks, sest mitmekesise sotsiaal-majandusliku struktuuri säilitamine maal nõuab kohalike vajaduste arvestamist ja neist lähtumist ning kohalike elanike kogemuste ja võimete igakülgset rakendamist.

Helir-Valdor Seeder,

rääkige, palun, sissejuhatuseks oma Pärnu visiidi eesmärgist.

Seekord ei ole minu väljasõidul spetsiifiliselt põllumajanduslik eesmärk, vaid ma tahan sellel aastal poole aasta jooksul kogu Eestis saada ülevaate Leader-programmidest ja Leader-tegevustest.

Eestis on 24 Leader-piirkonda, püüan käia kuues-seitsmes regioonis. Paar nädalat tagasi olin Peipsi ääres, kus kohtusin Tartu- ja Jõgevamaa Leader-piirkondade esindajate, Peipsi kalurite ning teadlastega.

Täna (reedel, 13.02, toim) on teine selline kohtumine, millel osalevad Pärnu ja Rapla piirkonna Leader-grupid. Hommikupoolikul soovisin teha väikese tiiru Pärnu lahel laevaga ja kohtuda kalateadlastega. Laevasõit jäi kahjuks ära, aga teadlastega kohtusin. Lahejää ei oleks plaani takistanud, aga laev, millega pidin sõitma, sõitis öösel välja abiks teisele laevale, mis sattus jäävangi. Nii et seetõttu seda laeva ei olnud ja ma pidin rannalt merd vaatama.

Nii et minu Pärnu visiidi peamine eesmärk oli Leader-programm ja kalurid, aga mitte ainult. Kasutasin võimalust, et rääkida maavanemaga, saada ülevaade probleemidest  Pärnumaal ja sellest, millega maavalitsus tegeleb, mida maavanem arvab.

Kohtusin Raul Peetsoniga, kes on põllumajandustootja, osaühingu Halinga tegevjuht, temaga rääkisime olukorrast põllumajanduses. Sauga vallavanema Vello Tiidermanniga ajasin juttu, et kuulata, millised on ühe valla probleemid praegu ja milline on tulevikuvisioon. Tahtsin saada laiemat ülevaadet ega seadnud seepärast kitsalt põllumajanduslikku eesmärki.  

Miks teid kui põllumajandusministrit just Leader-programm huvitab?

Olen ametisoleku jooksul põllumajanduse valdkondadega põhjalikult tutvunud ja nüüd soovin maaeluga laiemalt tutvuda. Leader-programm haarab ju tegevusi, mis käsitlevad maaelu kõiki valdkondi, nii kultuuri, haridust kui ettevõtlust.

Piirkonnad on moodustatud, strateegiad on enamasti kinnitatud, esimene voor projektide puhul on käimas ja mind huvitab väga, millised on ideed, arvamused, probleemid ja kes on need inimesed, kes kõikjal Eestis sellega tegelevad.

Milline on teie kui ministri sõnum neile, kes sellel kevadel põllule külvama lähevad, arvestades kujunevat majandusolukorda?

Enamik nendest, kes tänavu kevadel põllule lähevad, on kindlasti põllumehed, kes ei ela mitte aasta kaupa, vaid teavad, et põllumajandus on väga ebastabiilne tootmisharu ja et headele aastatele järgnevad halvad ja halbadele aastatele head.  Nii et kindlasti ei lähe nad põllule nii-öelda ühekordsete põllumeestena või lühiajalise perspektiiviga, vaid võtavad seda kui ühte kevadet pikkade kevadete jadas.

Arvan, et need keerulised majanduslikud olud, mis praegu põllumajandust piinavad, ja eelmine raske aasta, mis paljudele põllumeestele on teinud tänavuse põllulemineku veel keerulisemaks, on ületatavad. Vanasõnagi ju ütleb, et aastad ei ole vennad. Järelikult võib loota, et see aasta tuleb oluliselt parem kui oli eelmine.

Kindlasti ei saa põllumajandussektorit üldistada, sest põllumajandustootjad on väga erinevas olukorras. Piimatootjatel on praegu üks keerulisemaid perioode üldse, ma arvan, et viimase 15 aasta võib-olla kõige keerulisemaid aegu. Sama on paljudel teraviljakasvatajatel, sest eelmine aasta oli raske, aga näiteks sealihatootjatel ja mõnel teiselgi on olnud palju keerulisemaid aegu kui praegu.

Aga millega saab riik abiks olla? Kõigepealt: kogu Euroopas on aluseks ühine põllumajanduspoliitika, mis otsustatakse Brüsselis ja mis on peamine Eesti põllumajanduse mõjutaja.

Nüüdseks on otsustatud, et piima ja piimatoodete eksporditoetused on taastatud, uuesti on avatud sekkumiskokkuost. Mõlemad meetmed lähitulevikus kindlasti stabiliseerivad Euroopa turgu ja annavad perspektiivis lootust piimatootjatele.

Peale selle oleme Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu heaks kiitnud  põllumajanduslikku ettevõtlust toetavad meetmed, mis on suunatud ettevõtjatele, milles on eraldatud raha lisatagatisteks, aga on väike laenuressursski. Teame, et see on ebapiisav ja tegeleme sellega, kuidas leida lisaressurssi, eelkõige likviidsuslaenu. Eraldi meede on eriolukorras Hiiumaa piimatootjatele.

Ja loomulikult püüame maksta välja kõik põllumajandustoetused varem kui eelnevatel aastatel. Hakkasime novembris maksma toetusi, mida oleme tavapäraselt kuu aega hiljem maksnud. Sellel aastal on meil plaan mitu toetust varem välja maksta ja taotleme Brüsselist eraldi luba pindalatoetuste ja otsetoetuste varasemaks väljamaksmiseks. Kui me selle loa saame, võime paar kuud varem need iga aasta detsembris makstavad toetused välja maksta. Nii et sellised abimeetmed on meil planeeritud.

Eesti põllumajandus-kaubanduskoja piimatoimkonna pressiteade (5.02) väidab, et valitsus saaks ära hoida katastroofi Eesti piimandussektoris. Kuidas?

Jah, imedele on raske loota ja loomulikult, valitsus üksi ei suuda midagi, eks siin tule koostööd teha. Tootjate vahel ja valitsuse ja Euroopa Liidu ehk Brüsseli vahel, tuginedes ühisele põllumajanduspoliitikale.

Kõik peavad selle nimel pingutama, et meetmed, millest eespool rääkisin, ellu rakenduvad.

Mis puudutab piimatoimkonna soovi kõrvaldada kaubandustõkked, et piima saaks vedada teistesse Euroopa Liidu riikidesse või Venemaale, siis see on võimalik praegugi, siin mingeid seaduslikke takistusi ei ole. Eestist võib piima vedada Lätti, Leetu, Venemaale, aga küsimus on selles, et praegu on Lätis ja Leedus piima varumishind madalam kui Eestis.

Venemaa on omaette küsimus, mingil määral on piima sinna läinud. Kindlasti on Venemaa perspektiivne turg. Ida suunal on loomulikult palju majanduslikke ja poliitilisi riske, aga küllap olukord paraneb.  

Maalehe vahendusel jõudis lugejateni järjekordne rõõmustav sõnum, rõõmustav muidugi jutumärkides, ehk kinnitus sellest, et 100 miljoni krooni võrra on põllumajanduslikke otsetoetusi kärbitud. Millist põllumajanduse ja maaelu valdkonda see kärbe teie arvates kõige rohkem mõjutab?

Kõigepealt tahaksin öelda, et see ongi rõõmustav sõnum nii jutumärkides kui ilma jutumärkideta. Sellepärast ilma jutumärkideta, et muid kärpeid, mis puudutaksid põllumajandustootjat, ei tehtudki. See tähendab seda, et  põllumajandusministeeriumi valitsemisala oluliselt säästeti ja kärbiti vähem kui ülejäänud valdkondi. Ja see on tõepoolest positiivne sõnum.

Aga ikkagi, 100 miljonit krooni!

Kahtlemata, see 100 miljonit on ääretult oluline ja ääretult valus põllumajandussektorile ja puudutab väga laia ringi põllumajandustootjaid. Teistpidi, kuna tegemist on tuhandete maaomanike ja põllumajandustootjatega, see kärbe hajub, ei ole kontsentreerunud kindlale sihtrühmale ja on kõigile vähem tuntav. Nii et see on mõnevõrra leevendus.

Aga toetuste kaudu, olgu siis loomühikule või hektarile või piimatoodangule taandatuna, hakkab see kärbe mõjutama üht, teist või kolmandat sektorit. Valus on see selle tõttu, et põllumajandustootjal on praegu suhetes pankadega keeruline aeg. See teeb laenusaamise, liisingute ja lepingute sõlmimise väga keeruliseks ja see 100 miljonit kuluks hädasti ära põllumajandustootjatele, et lahendada oma likviidsusprobleeme või abistaks neid Euroopa Liidu investeerimistoetuste saamisel kaasrahastuse leidmisel.

Aga tervikuna võin öelda, et säästuolukorras on säilitatud kõik Euroopa Liidu toetused ja kohustuslik kaasfinantseerimine. Täies ulatuses kõik siseriiklikud toetused.

Nii et üldjoontes tänan kolleege valitsusest, et nad on põllumajandusse mõistvalt suhtunud.