Priit Valkna: Tean nüüd natuke rohkem kui pärast eelmist aastat

Esmaspäeval viis Priit Valkna raamatukogu eest ära “Watergate’i” tutvustava installatsiooni. Foto: Urmas Luik

Suve ekvaatori ületamise festivalina alustanud “Watergate” on muutunud ürituseks, mis suve sisse juhatab. Selle võludest ja valudest me festivali peakorraldaja Priit Valknaga rääkisimegi.

Tänavust “Watergate’i” iseloomustasid kaks kena suvepäeva ja vihmasajus toimunud Kaitseliidu paraad. Kahel õhtul järjest oli Vallikäär ja selle ümbrus rahvast tulvil, ent festivali lõpetamiseks jahtklubisse plaanitud suur paadipõletamine tuli ära jätta, sest tuul oleks võinud tule jahtide peale viia.

Kas kokkuvõttes läks “Watergate” korda? Nii emotsionaalselt kui rahaliselt.

Ma pole jõudnud numbreid kokku lüüa. Arvan, et oleme veerekese peal, natuke peame lonksama ka soolast vett. Emotsionaalselt läks korda.

Tänavu oli hästi tiheda koostöö aasta. Kui me eelmise aasta lõpus panime “Watergate’i” kuupäevad paika, ei teadnud keegi, et Pärnus on paraad.

Paraadil on oma selge reeglistik, aga Mehis Borni ja Heiki Arikesega oli väga hea koostöö. Tavaliselt on sõjaväelaste ja tsiviilide suhetes nagu sein vahel.

Nad said aru, et saame omalt poolt anda kultuuriprogrammi. Olime vastastikku kavades sees, kõik oli hästi integreeritud.

Huvitav kohtumine oli Eesti lipulaeva Admiral Pitka kapteni Tanel Leetnaga, kes Ristnal tõi Pärnusse suvepealinna tiitli. Ta ei välistanud, et järgmisel aastal, kui Admiral Pitka on renoveeritud, võiks sellega Pärnusse tulla. See oleks suurejooneline, sest Admiral Pitka on Eesti mereväe lipulaev.

Viskasin välja mõtte korrata Pärnus Saaremaal 2006. aastal toimunud Mereparaadi. Saaremaal õnnestus see suurepäraselt, kuid Pärnusse on inimestel lihtsam kohale tulla.

Meil on sild, jõekaldad, palju kaisid. Ainus takistus on süvis, liitlaste emalaevad ei pääse Pärnusse sisse. Aga ega need peagi just kõige pirakamad olema.

See pole muidugi minu otsustada, aga kindlasti teen kõik, et mõte kunagi elustuks.

Kahe Silla klubi korraldatud maratonil on väga suur potentsiaal. Arvan, et panime päris olulised märgid maha.

Meenutame natuke ajalugu. Esimene “Watergate” oli aastal 1996.

1995. aasta talvel sai nelja noore mehe – Tõnno Linnase, Ivar Reimani, Sepo Seemani ja Priit Valkna eestvõtmisel otsustatud, et veega seotud linna peab sündima veefestival. Sel ajal oli väga tugev üritus “Tere, Pärnu suvi!” ja me otsustasime korraldada festivali juuli keskel, suve ekvaatori ületamisena.

Algus läks ilusti käima. Tiit Kask oli abilinnapea, Andrus Haugas kultuuriosakonna juhataja. Kase idee oli Pärnu kui sündmuste linn. Siin ongi suur erinevus: kas me oleme vanematele puhkajatele või atraktiivne, särav, väljakutsete linn.

Tekkis traditsioon, et Tallinn annab ära oma pealinna tiitli. Olime linnale olulised, sest tegime uue algatuse. Oli näha, et Kasel oli isu midagi teha, ta oli noor ja vihane.

Tegime esimese festivali ära, kõik olid rahul. Sooviti, et arendaks seda.

Pärast teist aastat käisin Stockholmi veefestivalil. Mind huvitas, et me kasvaksime samm-sammult rahvusvaheliseks sündmuseks. Sain sealt väga palju kinnitust.

Stockholmis on tugevalt linna positsioon paigas. Linn finantseerib poolt festivali eelarvest. Seal on selline toimemehhanism, et augustis tulevad linlased Stockholmi tagasi ja et vältida noortekampade arveteklaarimisi, tekitas linn noortefestivali.

Aasta-aastalt hakkasid “Tere, Pärnu suvi!” ja “Watergate” hääbuma. Sa ei jõua igal aastal alustada jutuga, et tahaks teha midagi, millel on ühine väärtus. Hirm, et “äkki te teenite midagi”, on olnud nii valuliselt suur.

Miks omal ajal festivali lõpetasite?

2006. aastal tegime linnaga suurte kavatsustega lepingu ja kui kultuuriosakonnast küsisin, millise summaga festivali toetatakse, öeldi: 30 000 krooni. Ütlesin, et meil on kümnes, juubelifestival. 30 000 krooni eest saab ehk oma isiklikku juubelit pidada.

Selline summa oli arusaamatus. Pakkusin, et istume maha, aga kui pärast seda enam toru ei tõstetud, siis mina ka rohkem ei tülitanud. Sellega lõppes suhtlemine ära.

Toomas Kivimägi ajal on tekkinud mõiste ““Watergate’i” raha” ja seda ei pea enam igal aastal nullist põhjendama. Aga struktuurselt pole asi veel nii selge, kuuma kartuli mängu on olnud sellelgi aastal.

Kelle mure festival on, kes seda sisuliselt analüüsib? Kes on su partner? Ma pean rääkima ühe, teise ja kolmandaga ning see teeb positsiooni mulle ebaselgeks. Kindlasti on olnud tugev kaasamõtleja Romek Kosenkranius, Jane Mets on tugevalt seisnud meie eest. Rahajagamisega on ikka nii, et hammustatakse natuke otsast ära, samal ajal tahetakse jälle saada kõike, mida kunagi on lubatud.

Kui palju te tänavu toetust saite? 6000 eurot?

5800 kogu festivali peale. Analüüsisime, et kui selle aasta märksõna on “paraad”, teeme Eesti esinejate paraadi. Kui raha oleks olnud rohkem, olnuks õigustatud mõni tuntud välisartist. Võitlen igal juhul selle eest, et järgmisel aastal saaksime tuua siia midagi natuke erakordsemat.

Kas praegu on suhted linnaga taastunud tänu sellele, et linnal kadus ära suve alguse üritus? Kas Toomas Kivimägi vaade on eelkäijatest teistsugune ja laiem?

Seal on hinge kindlasti rohkem. Ma ei ütle, et teistel linnapeadel pole seda olnud. Kindlasti kõik nad muretsevad, aga Kivimägi hoiab tegijaid rohkem.

Miks “Watergate” sündis uuesti suve alguse üritusena?

Kui paar aastat tagasi Romek Kosenkraniusega arutasime, oli juttu veefestivali taastamisest. Linn ütles, et annab suve algatamiseks raha, ja mul polnud mõtet arutada, kas ei teeks seda oma traditsioonilisel ajal.

Kui oleks teinud juulis, oleks olnud lihtsam. Jube raske on teha juunikuus. Vanasti algasid suvetuurid juba mai lõpus, juunis oli elu sees. See on ära kadunud, suvi on lühikeseks muutunud.

Aga ma ei ütleks täielikult “ei” jaanipäevale. Kui me kutsuksime näiteks Wimme Saari ja Björki jaanitulele joiguma, korjaksime Kihnust, Ruhnust ja Manijast kümme paati, teeksime kõige suurema paatide põletamise. Siis ei oleks küsimus.

Siia tuleksid liigot pidama lätlased, sõidaksid venelased. Küsimus ongi ainult selles, millega me nad ära võlume.

Juulis võiks ma tuua jälle suuremaid artiste, nagu oli Seal. Siis oleks selleks mingi arvestatav foon. Juunis pean hakkama seda palju sügavamalt kasvatama.

Kivimägi on surunud “Watergate’i” ajaliselt piirimaale. Tema eesmärk on turiste Pärnusse meelitada ajal, kui nad nii hästi veel tulla ei taha. Puhtäriliselt oleks kasulikum teha festivali juulis.

See on huvide klapitamine. Juulis saaks ma võtta suuremaid riske. Aga kui linn paneb oma õla kindlalt alla, suudan võib-olla seda teha ka juunis.

Eelmisel aastal oli Seal. Mida see kogemus näitas?

Amps oli natuke liiga suur. Seda valu, mis Sealist meie kanda jäi, olen aasta läbi kandnud. Selliste artistidega ei näe jäämäe suurust enne, kui see on käes.

Ühe näitena lihtsalt, et pidime Sealile tegema ühe toitlustamise. Kui ta saatis oma taimetoitude listi, leidus Eestis vaid üks ettevõtja, kes suutis pakkuda kõiki neid taimenimetusi. Seali üks lõunasöök maksis 50 000 krooni. Sa ei oska selliste kulutustega arvestada.

Väliselt oli ju kõik kenasti. Vallikäär oli rahvast täis, Sealile endale jäi tohutult hea mulje, kõik olid õnnelikud. Aga kui analüüsida, siis oleks pidanud 500 inimest rohkem olema, et asja nulli tuua.

Inimestel pole veel harjumust juunis Pärnusse tulla. Hotellid võiksid anda välja viimase kolme aasta numbrid, et selle põhjusi analüüsida.

Me suutsime eelmise aasta juunis ajada hotellid ääreni täis. Tervise Paradiis oli nii lõhki, et ma ei saanud Genkat sinna majutada. Kahjuks pole ma täna veel suutnud kõiki Seali kontserdiga seotud kohustusi Tervise Paradiisi ees täita, aga nad on käitunud väga arusaavalt.

Mis järgmisel aastal saab?

Oleme arutanud, et peaks laua tegema laiemaks. Mul pole kahju tõsta “Watergate’i” kaubamärk lauale ja öelda, et see ei pea olema kellegi oma. Arutame, mis on meie ühised huvid. Seni on õlatunnet pakkunud jahtklubi ja Meeli Pärna.

Üksikisiku valmisolek võtta kogu aeg rahalisi riske on piiratud. Kui me tahame Pärnus näha U2-suguseid artiste, jääb Priit Valkna rahakotist väheks.

U2 ei tule kunagi Pärnusse ega kahe lähiaasta jooksul Tallinna. Me võib-olla ei taju show-maailma suurusjärke. Püüan suhtarvudes ennast väljendada.

100 palli skaalas on Pärnus käinud artistidest Boney M kolm, oma parimatel aegadel seitse palli. Candy Dulfer 12–15, Bobby McFerrin 31.

Seal on kuskil 58. Aga U2, Madonna, Lady Gaga – nemad on 100. Kuumas grupis on kümmekond artisti ja nende äramajandamiseks on kohalikul tegijal kasutada 0,02 protsenti käibest.

Kardan, et kui Pärnus midagi väga ei muutu, ei ole võimalik siia Seali kubatuuris artisti lähiajal tuua. Võib-olla ei olegi seda vaja, võib-olla oli teda vaja, näitamaks, et oleme jälle olemas. Ma ei ütle, et Seal oli viga, kuid rahaliselt oli valu suur.

Seal tuli Moskvast, pidi minema Berliini ja tahtis teha nädal aega proovi. Proovisime broneerida Pärnu kontserdimaja, kuid koolide lõpetamise tõttu oli maja kinni. Ta tegi proove Tallinna lillepaviljonis.

Ainult tänu sellele oli Seal nõus meie pakkumise vastu võtma. Tal oli vaja välja õpetada uued muusikud ja ta pidi olema siin regioonis. Meie pakkumised, ükskõik kui rikkalikud, on Moskva või New Yorgi omadest kümme korda väiksemad.

Kohalik tippude paraad oli tore, aga kui palju nad väljastpoolt Pärnumaad siia publikut tõmbasid?

Arutasime hiljuti neid teemasid ettevõtjatega. Cardo Remmel ütles, et meil ei ole rahvusvahelist üritust. Meile võib kohapeal tunduda asi suurena. Võib-olla rahvusvaheliste hansapäevade ajal tundsime, et linn on kinni pandud, on võõrast lõhna.

Tahate kasvatada “Watergate’i” rahvusvaheliseks ürituseks?

Jah, ma tahaks. Praegu me pööritame ikka oma maakonna rahvast, vahetame omavahel iseenda raha. Eesmärk oleks tuua inimesi väljastpoolt, et kui ikka paneme sildi Helsingi busside peale, suudame selle kulu ära põhjendada. Ma natuke liialdan, aga reklaam võiks olla näiteks “Tina Turner Pärnus”.

Kas järgmise aasta põhiesineja on teada?

Seda ma kindlasti ei tea. Aga ma tean natuke rohkem kui pärast eelmist aastat. Mul on koostöö näol hea alus.

Siin on Vallikäär, teater, raamatukogu, kontserdimaja, sadam, jahtklubi. Kui teater tuleks festivalilaadse asjaga juurde, kui Eesti Kontsert paneks mõne huvitava esineja. Kui need oleks partnerid ja Rein Kilgil, kes omab olulist veeäärset ala linnasüdames, tuleks head ajad tagasi – vaat see looks juba koostööks jõu. Täna ma olen usku täis, et nende kõigiga on võimalik läbi rääkida.