Pärnu Postimehe reporter ja fotograaf kohtusid neljapäeva pärastlõunal Pärnumaalt pärit matkalistega, kes olid võtnud ette teekonna Oandust Iklasse.
Mitmekülgse matkaraja läbib algajagi
“Mul on teile üks hea ja üks halb uudis,” oli lause, millega tervitas ajalehe esindajaid RMK 370 kilomeetri pikkuse matkaraja ette võtnud Rauno Paap. “Halb uudis on see, et minu kaaslane sai kuumarabanduse, hea uudis see, et kaasas on nüüd õde.”
Paap alustas teed Oandust koos Kristina Pintiga, kuid enne Kõrtsi-Tõramaa punkti Soomaal sai neiu palavast ja päikesepaistelisest ilmas tingituna kuumarabanduse ning perekond viis ta koju.
Vändrast pärit noormehe uueks kaaslaseks on nüüd õde Anu, kes pakub seltsi õhtuni.
Teekonna viimase osa peab Rauno Paap suure tõenäosusega üksi lõpetama. “Ükskõik, mis ette tuleb, mina lähen lõpuni,” rääkis ta. Õhtu tahtis matkaja lõpetada Pärtlimetsas ja järgmise kahe päevaga kõndida Iklasse.
Kogu tee jalgsi
“Pärast esimest ja teist päeva oli raske,” rääkis matkamees katkestamismõtetest. “Kui kõndima hakkad, on jalad nii valusad. Jõuad õhtul kohale, lähed magama, sääsed hakkavad sööma ja siis mõtled: milleks seda kõike vaja on.”
Paapi sõnutsi need mõtted aga kaovad, mida rohkem maad kõnnid, sest iga päev saad järjest rohkem tehtud ja kahju on lõpetada.
Rauno Paap ja Kristina Pint alustasid pikka matka 20. juulil, vähem kui nädal pärast RMK seltskonda ja eesmärgiks oli seatud kümme päeva, kuid matkarajal oli tempo arvatust suurem ja Iklasse peaks jõudma üheksa päevaga.
“Algul küsiti, mis ma eesmärgiks sean, endal oli mul peas kümme päeva, aga ütlesin neile kaksteist või kui midagi valesti läheb, siis neliteist päeva,” lausus Paap. “Tulles kogu aeg arvutad ümber, mõni päev pingutad rohkem, siis üks öö jälle vähem metsas magada.”
Seni on matkaliste päevane läbitud maa olnud maratonidistantsi lähedale, ligikaudu 40–42 kilomeetrit.
Mis Paapi sõnade kohaselt eristab neid RMK matkalistest, on see, et nemad läbivad kogu tee jalgsi.
“Kui kuulsin, et esimene grupp liigub osa maast hobuste ja ATVga, siis mõtlesin, et mina läbin selle jala,” ütles Paap.
Rasked künkad ja lõputud kruusateed
Seni raskeimateks osadeks peab noormees Kõrvemaad ja Kesk-Eesti kruusateid.
“Kõrvemaal lähed 20 meetrit üles, 20 meetrit alla ja nii päris pikalt,” rääkis Paap füüsiliselt raskeimast osast.
Vaimselt on kõige keerulisemad matkaja sõnade kohaselt pikad, sirged ja tühjad kruusateed, mis tunduvad lõputud ja seal ei ole muud teha kui tammuda.
Ometi ei ole Paapi arvates Eesti pikim matkarada nii raske, et keegi sellega hakkama ei saaks. Nõuab ainult natuke planeerimist ja ettevalmistust.
“Algaja saab kindlasti hakkama, tuleb varuda aega ja inimeste kontakte, kes sulle vajalikke asju ja süüa toovad, sest kogu varustust ei suuda seljas tassida,” rääkis noormees. „Ja kindlasti ei tohiks seda üksi teha, seltsis on segasem ja asju on parem inimeste vahel ära jaotada.”
Paapi jutu järgi oli raja alguses kaalutud seljakott kümme kilogrammi raske, kusjuures veepudeleid arvestamata.
Varem natuke matkamisega kokku puutunud noormees väga palju matka ei planeerinud ega selleks valmistunud. “Kott kokku ja järgmine päev tulema, mul nii palju kogemusi on, et tean, mida kaasa võtta, ja kaardi sai kohapealt,” rääkis ta.
Eksida on raske
“Rajaga olen rahul, peaaegu igal pool on märgised, kilomeetritähised ja viidad,” kommenteeris Paap raja ülesehitust, kelle arvates ära eksida võimatu ei ole, aga kui hoolega kaarti ja juhiseid järgida, saab hakkama.
Suurema osa rajast juba läbinud matkamees kõigega rahul siiski ei olnud. Noormehe arvates oleks võinud tee minna rohkem sellistest kohtadest läbi, kust juua ja süüa saab, sest pika teekonna peale jäi ainult kolm poodi ja üks söögikoht Kurgjal.
Vaatamata sellele, soovitab Paap inimestel matk ette võtta. Kes kõike ei taha läbida, saab matkata valikuliselt, sest teekond on jaotatud matkaradadeks. Nii näiteks võib vahele jätta igavad kruusateed.