Mõisahärra kabinetis tegutseb skalpelliga tudeng

Tartu kõrgema kunstikooli praktikant Kristiina Talur avab lubjakorra alt Voltveti paruni kabineti peegelvõlvi maalinguid, mis on tehtud arvatavalt 1830. ja 1870. aastal. Foto: Urmas Taul

Voltveti häärberis mõisahärra kabinetis seisab lae all piitspeen tüdruk, et tuua ruutsentimeeterhaaval nähtavale maalingut, mis von Strykide minnes kaeti vahepealse värskendusremondi ajal lubjaga.

“Lubi on kõige parem, see hingab, ja lupja on hea skalpelliga maha võtta,” seletab töötegija, Tartu kõrgema kunstikooli maali ja maalingute restaureerimise neljanda kursuse tudeng Kristiina Taluri.

Lupja on lakke visatud eri aegadel ja kihina, mille paksus ulatub millimeetrist sentimeetrini. Ülemöödunud sajandist pärit maalingutele kabineti välisseinte poolses küljes on hukatuslik olnud keskküttetorude panemine ja veekahjustused, neis kohtades pole parandatud tsementkrohvi alt mõtet enam ilu otsida.

Kaks maalingut

Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskuse peahoonesse sattus Kristiina praktikale sõbranna soovitusel. Praktikajuhendi järgi on tema ülesanne avada paruni kabineti peegelvõlvi maalingud.

“Maalingud on tehtud õlivärvide ja trafaretiga, esimene pärineb mõisa ehitusajast, 1830. aastatest, ja teine on tehtud arvatavasti 1870. aastatel, ilmselt oli esimene selleks ajaks moest läinud või vajas uuendamist,” räägib praktikant, viidates väga hästi säilinud, lausa säravatele värvitoonidele.

Paar suve tagasi tegid häärberis siseviimistluse uuringuid kunstiakadeemia ja Tartu kõrgema kunstikooli tudengid. Kiht-kihilt eemaldatud seinavärvi alt ballisaalis ja kõrvalruumides ilmusid nagu võluväel nähtavale kaunid maalingud. Toona tunnistas kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna maalikonserveerimise stuudio juhataja Hilkka Hiiop, et paruni kabineti seinad ja peegelvõlv on totaalselt maalitud, need on väga peened, dekoratiivsed ja hämmastavalt hästi säilinud. Tema kui spetsialisti hinnangul sarnanevad Voltveti häärberis paljastunud maalingud lähedal asuva Kõpu mõisa häärberi maalingutega. Selle sarnasuse põhjus võib peituda mõisnike suguluses ja sama meistri kasutamises.

“Osa maalingut oli siin avatud, sellepärast oli mul lihtsam,” möönab Kristiina.

Praktika juhendaja, Tartu kõrgema kunstikooli maali ja maalingute restaureerimise osakonna juhataja dotsent Heli Tuksam leiab, et see on hea kompaktne ruum, väga ilusate maalingutega kabinet, millest osa saab kolmenädalase praktika ajal avatud.

“Avamine on tähtis, et hinnata maalingute lõplikku olukorda, see on siseviimistluse projekti alus,” mainib Tuksam edasist protsessi.

Kabinetis on säilinud omaaegne parkettpõrand, üks kahepoolne originaaluks avaneb saali, teine fuajeesse viivasse eesruumi. Selle piitasid kaunistavad rosetid, mis nagu uksedki taluvad mitut valge värvi kihti. Viimati kasutas kabinetti raamatukogu, nõukogude ajal oli ennast siia sisse seadnud Tihemetsa sovhoostehnikumi ametiühingu klubi.

Erialatundja pilguga

Eelnev sondeerimine ja praktikandi töö kinnitavad, et härra kabinetis lubab esimene seintele kantud maalikihistus aimata roosakat tooni ja rohelist lehemustrit. Sellele hiljem tehtud maaling on arhitektooniline. Seina alaosa pruuni ja beeži tooniga tahveldisele toetuvad samades toonides kannelleeritud sambad ja nende kapiteelid ulatuvad peegelvõlvile. Seal jookseb ribana taimeväänlate, linnukeste ja amforatega trafarettmaaling. Toonid korduvad seinamaalingute omadega, erksust lisab punane värv.

Avatud pindade kaunistused on nagu silmamoondus, mida vahepealsed põlvkonnad aimatagi ei teadnud.

“Taotlesime ja saime töödeks muinsuskaitse loa, see on tore, et eriala õppiv tudeng siin praktikal on,” arvab Voltveti koolituskoha juhataja Piret Koorep. „Professionaalsus on väärtus ja võidakse öelda, et tudengil pole kogemust, aga tal on huvi ja kutsumus seda tööd teha.”

Sisetöid on tehtud häärberis projektipõhiselt järk-järgult, toetanud on kultuuriministeerium mõisakoolide riiklikust programmist. Ehitusaegse ehk 182 aastat tagasi antud välisilme taastamist ja küttetorustiku vahetamist toetas riik saastekvoodi müügi rahast. Aga siseruumide renoveerimist on vaja jätkata ja alustada unikaalse aida-tõllakuuri päästmist ajahamba puremise käest.

“Veel ei ole otsustatud, kas kõik maalingud välja puhastada, selleks on vaja sisekujunduslikku kontseptsiooni,” ütleb muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektor Nele Rent, kes Voltveti häärberis kordi kohal käinud.

Rendi jutu järgi on vaja otsustada, kas eksponeerida kõik avatud maalingud või osa neist konserveerida. Kool on ootel, et sisekujundusprojektiga edasi minna, kuid esialgu on hea tahe kinni rahas.

Tudengite tehtud värviuuringutele ja nende põhjal koostatud uuringute passile tuginedes saab sisetöid jätkata. Selle aasta projektitaotluste eelarvesse planeeriti poolteist miljonit eurot ja kui see rahapada kusagilt välja kaevata õnnestub, jätkuvad Voltveti koolituskeskuses häärberi sisetööd.

Paruni ruudukujulises kabinetis pudeneb skalpelli alt lubjatolmu ja nii peent tööd, nagu seda on kauni mustri päevavalgele toomine, eelistab praktikant teha prillideta.

“Käsi väsib veidi, sest töö on ülespidi,” mainib töötegija tugeval alusel seistes. “Käin enne ja pärast lõunat duši all, aga õhtul olen lubivalge, ühel õhtul tuli üks inimene siin häärberis vastu ja kohkus päris ära, olin väljanägemiselt vist nagu kummitus ja ilmusin siin inimtühjas majas ootamatult tema ette.”

Voltveti mõisa häärber

* Ehitatud 1830, Eesti uhkeim hilisklassistsistlikus stiilis ehitatud mõis.

* Saanud rahvapärase nime Voltveti kunagise mõisaomaniku parun Wollfeldti järgi.

* Taastatud ehitusaegsel kujul kahekorruseliseks 2012.

* Hoones töötab Pärnumaa kutsehariduskeskuse Voltveti koolituskeskus.

* Osaleb külastusmängus “Unustatud mõisad”.

Andmed: Pärnu Postimees