/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2012/08/24/1284958t1h86d3.jpg)
8. XII 1940 – 19. VIII 2012
In memoriam: Tiiu Sööt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saatus on taas oma sõna sekka öelnud. Seekord on tema valituks osutunud kunagise Koidula kooli üks mitmekülgsemaid ja armastatumaid õpetajaid, meie Tiiu ja minu muusa.
Tema empaatiavõime – kaasinimese tunnetamine tema sisemaailma sisse elades – ei tundnud mingeid piire. Alati särava, heatahtliku ja abivalmina suutis ta kergendada nii kolleegide kui õpilaste murekoormaid. Polnud olukorda, mida ta ei oleks osanud lahendada.
Keegi šoti poeet on kirja pannud read: “To live in hearts we leave behind is not to die.” Eesti keeles kõlab see paljutähendavalt – jääda elama mahajääjate südameis tähendabki mitte surra.
Nii jääme meiegi mälestama Tiiut ikka ja alati.
Miks ma nimetan teda oma muusaks? See oli Tiiu, kes tavatses saata mulle kõige kaunimaid soove sünnipäevaks, pühadeks ja õpetajate päevaks kõige meisterlikumalt sõnastatud riimidena. See pani mind mõtlema, et võiks proovida teha sama – väljendada oma tõekspidamisi riimidena.
Mõned katsetused on minu endised õpilased heaks kiitnud. Nüüd nad siis teavad, kellele nad selle eest tänu võlgnevad.
Armas Tiiu, mälestus Sinust ei kustu eal.
Leili Joonsoo kunagiste kolleegide nimel