Mobiilne loomakliinik aitaks piirata kasside ja koerte sigimist

Siia saagu steriliseerimis- ja kastreerimispunkt! Pärnu loomade varjupaika tugiisikuna abistav loomaarst Kenno Ruul loodab selles soojakus lähitulevikus kodutute loomade probleemi ennetada. Et soojakust saaks korralik veterinaarpunkt, vajab varjupaik appi vabatahtlikke töömehi. Foto: Urmas Luik

Pärnu kodutute loomade varjupaiga veterinaararstist tugiisiku Kenno Ruuli üks ülesandeid on hukata need loomad, kelle kahenädalane ooteperiood varjupaigas on möödas.

Tohter ei salga, et tunneb end seejuures äärmiselt sandilt. Midagi pole aga parata, sest Eestis sünnib lemmikloomi rohkem, kui neile kodusid jagub.

Probleemi leevendamiseks on Ruul võtnud oma südameasjaks piirata lemmikute paljunemist mobiilse loomakliiniku abil.

Eeskuju annavad Põhja-Ameerikas kaubanduskeskuste parklates odavat steriliseerimise ja kastreerimise teenust pakkuvad kliinikud, mille tööpõhimõte on lihtne: hommikul toob omanik lemmiku sinna protseduurile, õhtul tuleb järele.

Et bussid peatuvad just ostukeskuste juures, on teenus hõlpsasti kättesaadav ja märkimisväärselt rahakotisõbralikum kui tavalistes kliinikutes.

Ühes Eesti loomade varjupaiku ja hoiukodusid ühendava mittetulundusühinguga on Ruul käivitanud annetuskampaania, millega tahetakse koguda vähemalt 30 000 eurot. Sellest pool kuluks kasutatud kaubiku soetamisele, ülejäänu furgooniosa ümberehitamisele ja sisustamisele kliinikuks.

Annetajate lemmikule pakutakse aga tasuta viljatustamise operatsiooni. Juhul, kui kampaaniaga ei õnnestu koguda küllaldaselt raha, läheb kogutud summa varjupaikade loomaarstiteenuse edendamiseks.

Odav ja kättesaadav

Et projekt end ära tasuks, peaksid bussimeedikud tegema päevas 20 protseduuri.

See on küllaltki suur maht, aga ei midagi ilmvõimatut.

Ruuli jutu järgi on veterinaarmeditsiinilised kaubikud end lääneriikides igati tulemuslikult õigustanud, ehkki on mõeldud vaid kehvema sissetulekuga loomaomanikele, kel tavakliinikute hinnakiri üle jõu käib.

Ruul möönab, et tema algatus võib meie veterinaarkliinikute pidajates paksu verd tekitada, sest kastreerimine-steriliseerimine on ju seni nende monopoolne leib olnud. Nagu muud ennetusprotseduurid, mis mõnes kliinikus annavad koguni poole käibest.

“Kui siis tuleb mingi buss, mis sama asja oluliselt soodsamalt pakub, ei ole neil kindlasti hea meel,“ nendib tohter. “Samal ajal on selge, et kliinikutega võrreldavat klienditeenust ei suuda meie pakkuda. Need loomaomanikud, kes tahavad südamelt kõik ära rääkida, lähevad ikka tavalisse kliinikusse.”

Ka Pärnu kodutute loomade varjupaiga juhataja Anni Kaiste usub, et mobiilse kliinikubussi klientuur kujuneb püsikliiniku omast erinevaks ega jäta ülejäänud tohtreid patsientideta.

“Arvan, et kes käib praegugi korralikult veterinaararsti juures, teeb seda tulevikuski. Kel napib raha kalliteks lõikusteks, kasutaks mobiilset kliinikut,” loodab varjupaiga juhataja.

Need on Kaiste jutu järgi inimesed, kes praegu oma loomi opereerida ei lase. Ent kui pakkuda teenust poole odavamalt või veel soodsamalt, kasutaksid ilmselt paljud seda võimalust.

Kuidas Eesti esimene steriliseerimisbuss tööle ja linnade vahet sõitma hakkab, näitab tulevik. Kuna kõik sõltub annetajate lahkusest, keskendutakse esmalt mobiilse loomakliiniku kampaaniale, mille kohta leiab infot nii varjupaikade kodulehelt kui suhtlusportaalist Facebook.

Ringisõitva kliiniku “soojenduseks” tahab Pärnu varjupaik ehitada oma territooriumile soojakusse veterinaarpunkti, kus samuti hakatakse lemmikloomi steriliseerima ja kastreerima. Midagi sellist pole varjupaigas varem olnud, kõik meditsiinilised protseduurid on sooritatud kontoriruumides.

Veterinaarpunkt varjupaika

Soojak on varjupaigal juba olemas. Varem Virumaal neljajalgsete eluruumiks olnud metallkarp on kehvas seisus, kuid Ruul on optimistlik ja loodab, et asja saab, kui leidub vabatahtlikke, kes aitaksid selle kliinikuks kohendada.

Abi lootuses kirjutas Ruul koguni Kanal 2 heategeva saate “Kodutunne” tiimile.

Ehkki üht-teist, nagu siseviimistlusplaate, kasutusest läinud hambaravikabinetiseadmeid ja apteegimööblit on varjupaik lahketelt inimestelt juba veterinaarpunkti tarvis saanud.

Kui kõik kulgeb plaanitult, alustab punkt tööd sel aastal. Esimene siht on, et ükski neljajalgne ei läheks varjupaigast uude koju steriliseerimata.

Seni on viljatustamisnõue varjupaigas pigem ausõna peale käinud: inimesed kinnitavad küll siit looma võttes allkirjaga, et kohustuvad lemmiku steriliseerima või kastreerima, elu on aga näidanud, et seda ei tehta.

Kuna varjupaigal endal pole protseduurideks seni korralikke tingimusi pakkuda olnud, on Raba tänavale lemmiku viljatuks tegemise teekonna ette võtnud vähesed loomaentusiastid. “Tüüpiline, pisut vastutustundetu loomaomanik, kelle kassi või koera järglastega me päevast päeva jahmerdame, siia ei satu,” teab Ruul.

Parem ennetada

Põhja-Ameerikas kulub suur osa lemmikloomi puudutavast meditsiinilisest ressursist just kastreerimisele-steriliseerimisele ja muudele ennetusprotseduuridele, nagu vaktsineerimine, parasiiditõrjed ja loomaomanike nõustamine.

Meil aga arvatakse Ruuli jutu järgi, et see on loomade sandistamine, kui võtta neilt “rõõmud” ära või lõigata kõht lahti ja eemaldada emassuguorganid.

“Tuleb omanikele selgitada, et jah, see pole loomale mõnus, aga tänapäeval saame kasutada eri valguvaigisteid ja viljatuks tegemise viise,” kinnitab tohter.

Et tegemata ennetustöö “viljad” on Eestis jäetud vaid mittetulunduslike varjupaikade kanda, kogeb Ruul iga päev. Kui tavaliselt pakub Pärnu varjupaik ajutist ulualust veerandsajale kutsale, siis praegu elab neid siin 40.

Veel hullem on seis kassidega, keda suudetakse kuus vastu võtta 24 ja mitte kiisutki rohkem. Sotsiaalsematele isenditele proovitakse uus peremees leida, metsikutel on see lootus pea olematu. Ka mõnda kodunt jalutama läinud kassi ei saa varjupaik omanikule tagastada, sest loom on kiipimata ja peremeest ei suudeta tuvastada.

Kui inimene kahe nädala möödudes lemmikut otsima pole tulnud, peab kass uuele tulijale puuri vabastama, sest piimavurre tulvab muudkui juurde.

Praegu on ainuüksi Pärnu linnas üheksa paika, kuhu Kaistet oodatakse kasse püüdma. Igas kohas vajab kinninabimist vähemalt kümmekond hiirekuningat. Rääkimata üksikisenditest, keda inimesed ise varjupaika toovad.

“Siis on inimesed pahased, et miks me neid püüdma ei tule,” sõnab Kaiste. “Aga ma ei saa ju panna ühte puuri mitut kassi.”