Ain Roost: Soovitan kõigil hoolega läbi mõelda, millele soovitakse toetust

Foto: Urmas Luik

Suur osa Pärnumaa ja kogu Eesti kultuuri- ning spordielust on seotud Eesti kultuurkapitali toetustega. Kultuurkapitali jaotatav maksumaksjate raha aitab kompenseerida sportlaste treeninguid ja võistlusreise, kunstnike-muusikute ettevõtmisi, ürituste korralduskulusid, külaseltside tegemisi ja palju muud.

Kultuurkapitalil on kaheksa sihtkapitali ja 15 maakondlikku ekspertgruppi. Raha kultuuri ja spordi toetuseks jaotatakse aastas neli korda.

Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupi 9. mail kinnitatud koosseisu kuuluvad Ain Roost (esimees), Marika Pärk, Erki Melts, Krista Kingo ja Kaiu Kustasson.

2010. aastal eraldati kokku 411 stipendiumi summas 1 691 480 krooni, 2011. aasta kahes esimeses taotlusvoorus on saanud toetust 237 soovijat kokku 52 736 eurot.

Eesti kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupi esimees Ain Roost oli nõus vastama Pärnu Postimehe küsimustele.

Kuulute kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgruppi juba kolmandat aastat. Mida 9. mail kinnitatud koosseis rahajagamise reeglites muutnud on?

Ekspertgrupi jaotuspõhimõtted on laias laastus jäänud samaks, kuid on mõni muutuski. Loetlen meie ekspertgrupi eelistused toetuste jagamisel.

Toetame (võimalusel) tegevust, mis toimub Pärnumaa kultuuriruumis, mille tulemus jääb Pärnumaa kultuuriruumi; tegijat, kes tegutseb Pärnumaa kultuuriruumis; kaas- ja omafinantseeringuga projekte; ülemaakondlikke kultuuri- ja spordiprojekte; sündmusi, millest saab osa suur hulk inimesi; Pärnumaa piirkonna rahvarõivaste (v.a jalanõud) soetamist.

Kultuurkapital pole kellelegi elatisraha maksja, toetame eelkõige konkreetseid projekte ja anname välja stipendiume. Eeldame, et projektisse panustab taotlejagi, leiab kaasfinantseerijaid, meie saame anda vaid lisaraha.

Kellel või milliste projektide tarbeks pole teilt üldse mõtet toetust küsida?

Me ei toeta kultuurkapitali aruandevõlglasi ega võlglasi; juba toimunud sündmusi; ei hüvita toitlustamise kulutusi; ei toeta eraisikuid instrumentide, tehniliste seadmete ega muu vara soetamisel (v.a kunstitarbed konkreetse väljundi tarbeks); ei korva taastusvahendite (vitamiinid, jõujoogid ja -tabletid) ega kontoriaparatuuri soetamist; ei toeta liikmemaksude tasumist ega litsentside ostmist.

Juba 22. augustil on kolmandasse jaotusvooru taotluste esitamise tähtaeg. Mida tasub taotluste kirjutajatel eriti silmas pidada? Mille vastu on seni kõige rohkem eksitud?

Soovitan kõigil väga hoolega läbi mõelda, millele soovitakse toetust ja kuidas seda küsida, et mitte vormistusvigade tõttu ankeedi täitmisel rahast ilma jääda. Toetuse andja, olgu siis eraisik, sponsor või kultuurkapital, tahab alati väga täpselt teada, milleks see raha kulub.

Stipendiumitaotluse ankeet peab olema korrektselt täidetud, taotluse sisu kajastugu juba pealkirjas: ei saa küsida üksnes toetust näiteks tantsupeo, näituse või kontserdi tarvis. Taotluses tuleb ära näidata kõik oluline: aeg, koht, tegijad-osalejad, vahendid.

Andmed peavad olema kontrollitavad, me tahame teada, kes esindab konkreetset MTÜd, seltsingut või spordiklubi. On juhtunud, et taotleja on aruandevõlglane, aga esitab uue taotluse teise kehandi, mittetulundusühingu või seltsi alt. See ei lähe mitte, enne aruanded korda, siis uus taotlus teele!

Komisjoni liikmetena kulutame palju aega laialivalguvate lisade, kirjelduste, elu- ja ajalugude lugemisele. On tulnud ette, et taotleja lisab taotlusele näiteks 60 lehekülge kõikvõimalike kunstnike ja muusikute emotsionaalseid elulugusid, fotosid, sertifikaate, kiituskirju, esinemiskohti.

Neid uurides saavad ekspertgrupi liikmed küll targemaks, kuid ühtlasi koormatud ebaolulise infoga. Ei sobi ka paarirealine kirjeldus, sündmust tutvustav tekst võiks soovituslikult mahtuda ühele-kahele A4-lehele. Dokumendid ja lisad peavad olema eesti keeles, v.a kutsed.

Tihti tehakse vigu projekti eelarves. Eelarve peab olema detailne ja tasakaalus, kajastada tuleb muud loodetavad tuludki, sealhulgas Eesti kultuurkapitali sihtkapitalidest küsitu. Vaja on lisada hinnapakkumised taotletava eelarveartikli suhtes.

Organisatsioonid, mis taotlevad raha vara soetamiseks, peavad ära näitama, kelle omandisse see vara pärast sündmust jääb.

Üleriigilise sündmuse puhul (näiteks kontserdi- või näitustesari eri maakondades), mille toimumiskohtade seas on ka Pärnu, tuleb peale sündmuse ülevaate ja üldeelarve tuua eraldi välja konkreetse Pärnu sündmuse eelarve.

Otsustamise protsess on üks kuu alates taotluste esitamise tähtajast, mistõttu toetatakse sündmusi, mis toimuvad vähemalt kuu pärast taotluse esitamise tähtaega.

Soovitame arvestada toetuse kasutamise aja sisse toetust vajavad eeltöödki.

Statistikast ilmneb, et toetusi eraldatakse summas, mis moodustab umbes veerandi kõikide taotlejate soovitust. Kas ja kui palju rahajagamine pingeid ja ilmajäänute kadedust või solvumist tekitab?

Tõesti, rahaküsijaid on alati rohkem, kui meil toetust välja jagada, üle ei jää midagi ja mõni ilmajäänu on vahel päris kuri, mõni kurb.

Mõni taotleja peab loomulikuks, et saabki iga küsimise peale raha, ja pettub, kui igast jaotusest, kuhu ta on taotluse esitanud, seda ei rahuldata.

Ühes voorus on tavaliselt 150–180 taotlust, eraldatakse 100–120 stipendiumi. Võiksime välja anda näiteks ainult 30 stipendiumi kogu küsitud mahus ja jätta kõik ülejäänud küsijad ilma. Leian, et see oleks siiski ebaaus. Kultuurkapitali maakondlikud ekspertgrupid on ellu kutsutud selleks, et maksudest laekuv raha jõuaks ümberjagamisel Eesti äärealadelegi, et kodanikualgatus saaks riigilt tuge.

Mõnikord on väiksemaks ürituseks küsitud ja eraldatud 50 või 70 eurot suurema kaaluga kui mõne suurürituse korraldaja soovitud kordi suurem summa. Näiteks mõnes külas kultuurkapitali toel toimuv üritus võib ollagi selle küla ainus sündmus aastas.

Püüame olla objektiivsed. Jälgime maakonda tervikuna, püüame otsuseid langetada nii, et ükski kaunitest kunstidest ega spordialadest ei jääks vaeslapse rolli.

Kas enamasti on taotlejad ühed ja samad kultuuri- ja spordikorraldajad või katsetavad päris uued tegijadki?

Korraldajad on 70–80 protsenti samad, kuid igas jaotuses on ka uusi tegijaid.

Tore, kui värsked tegijad ja nende ideed hakkavad rikastama meie kultuuripilti. On vahva, et uued ettevõtmised on muutunud traditsiooniliseks, toimivad juba mitmendat aastat ja heal tasemel. Esimesena meenub “Schillingi” festival Kilingi-Nõmmes.

On hea meel, kui meie eraldatud raha on aidanud noorsportlasel jõuda tulemusteni, kus finantseerimisel hakkab osalema alaliitki.

Loodame, et igal võistlejal ja esinejal on kindlam tunne omal alal üles astuda, kui ta teab, et koduseinad on teda toetanud.