Ain Roost: Võim ilma vaimuta ei jää püsima, vaim ilma võimuta on jõuetu.

Foto: Andres Adamson

Endla direktor Ain Roost on seda meelt, et pärnakas on oma teatriga harjunud nagu kaev veega. “Kui millegipärast peaks kaevust vesi kaduma, koliseb ämber kõvasti ja see kostab kaugele,” ütleb ta.

Igas inimeses peitub looja, kes selle anni avab, kogeb oma elus väga õnnelikke hetki. Teatris töötavad inimesed tunnistavad tihti, et see maailm tõmbab neid nagu magnet. Kes ei pääse lavale, naudib mõnd muud etenduse ettevalmistamisega seotud tööd.

Kas teie olete kunagi mõnes etenduses kaasa teinud? Või olete salamisi unistanud laval mängimisest?

Ma olen senini pidevalt kaastegev etenduses, mille nimi on „Elu“ ja mille lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja ühes isikus on Tema Ise. Selles lavastuses mängid sinagi oma rolli. Kui veenvalt me seda üksi ja/või koos teeme, selle üle otsustab kõige suurem kriitik - Aeg.

Milliste mõtetega vaatate alanud aastasse? Mida võiks tuua see teatrile ja teile isiklikult?

Ootan sellelt aastalt rohkem päikest, valgus on see, mis laeb meist ühtesid testosterooni, teisi östrogeeniga. Elame laiuskraadil, kus kliima soojenemise tulemusel on tõeline suvi ja talv harulduseks saamas. Laiutab pidev pilvealune vimm ja videvik, mis luust ja lihast läbi tungib me hingegi kallale. Ja nii me käimegi, mossis ja masendunud kui igikestev opositsioon.

Loodan, et päike laeb eeloleval aastal me patareisid hoolega. Suvel on meres vesi soe ja taevas taevasinine. Talvel helgivad sellesama päikese kiired meile vastu kohevalt ja sädelevalt lumelt ning õhtupimedas linnast välja sõites saame kõik taevatähed üle lugeda. Sellisest energiapommist saaksime kõik jõudu, et armastada ennast ja teisi ja oma lähedastega koos õnnelikud olla, oma kaaslastega naudinguga meelepärast tööd teha.

Endlale tuleb eelolev põneva repertuaari aasta. Meie lavastajatel on huvitavaid ideid ja meie suurepärased näitlejad on näljas väärt rollide järele. Loodan, et meie olemasolevast ja uuenevast repertuaarist jagub meelehead nii teatrigurmaanidele kui hedonistlikele nautlejatele.

Alanud aastal raputavad paljud endale tuhka pähe ja või kiidavad ettenägelikkuse eest, kuidas on lood teatriga? Milline oli teie majandusaasta?

2008. aasta oli teatrile hea. Me korjasime selle aasta teatripäeval rohkem preemiaid kui mõni teine teater kahe-kolme peale kokku. Meie etendusi käis vaatamas rekordarv publikut – 86 550 külastajat. Viimasele kümnele aastale tagasi vaadates on külastajaid rohkem olnud vaid 2002. aastal. Aga see oli suurte vabaõhulavastuste aeg.

Me oleme headel aegadel kogunud väikese varu, et väga halval ajal oleks, mida sahvrist võtta.

Meie majandamise põhimõte on selline, et kui me ei oska prognoosida tulusid (me ei tea, kui palju kultuuritarbijaid satub sel aastal raskustesse ja loobub raamatu, kontserdi- või teatripileti ostust), peame kulud range kontrolli all hoidma. Otsime võimalusi, kuidas minna täispangale, olemata ise pank.

Mulle tundub, et meedia ülevõimendatud majandussurutised ja -puhitused puudutavad eelkõige neid, kes on kõige vaesemad, see tähendab fonde ja pankasid. Neil endal ju raha pole. Nad pööritavad meie raha. Ja nüüd, kui nad on teoreetilise ja mõttelise raha hulga õhupallina lõhki puhunud, tulevad meie tasku kallale, meie sambaid närima. See ju läbi ajaloo teada liigkasuvõtjate rõõm (mure).

Teatri- ja kontserdipiletitele lisandus 18protsendine käibemaks ja teatrisõpradel tuleb nüüd osta 30 krooni varasemast kallim pilet (Endla suures saalis etenduse nautimine maksab parteris 200, rõdul 180 ja 150 ning Küünis 200 krooni). Mida arvate, kas see mõjutab teatripublikut?

Eks iga hinnatõus mõjuta mingil määral. See sõltub kindlasti tarbija harjumustest. Endla külastajal on harjumus teatris käia. See on üks hea harjumus. Ja me toetame oma publikut mitme soodustusega.

Meie külastaja kasutab väga aktiivselt kõiki kehtivaid piletimüügi soodustusi: pensionärid, õpilased, üliõpilased ja õpetajad (ISIC-, ITIC-kaardid) 30 protsenti; Partnerkaardi, Estraveli kuldkaardi omanikud 10 protsenti; Teatrisõbrakaart 20 protsenti; grupisoodustus 16. piletist alates 10 protsenti.

Neid soodustusi kokku arvestades oleme rehkendanud Endla keskmiseks piletihinnaks ligemale 120 krooni, mis teatrini jõuab. Mõni meie etendustest on välja müüdud, mõni broneeritud mitu kuud ette. Senist piletimüüki ja publikuhuvi arvestades loodan, et see nii jätkub.

Milliste valikute ees olete sel aastal? Kas on kavatsus personali vähendada või mitte? Kuidas mõjutab teid riigi poliitika teatrite rahastamise suhtes?

Riigieelarvest eraldati meile selleks aastaks veidi üle 15 miljoni krooni. Omatulu osa on meil kogu eelarvest ligi 50- 60 protsenti. Teist niisama palju või rohkemgi kui riigilt saame, peame ise teenima. Eelarve on pingul kui pillikeel.

Me ei plaani ühtegi ametikohta koondada. Küll ei võta me nende töötajate asemele, kes mingil põhjusel ise töölt lahkuvad, tööle uusi inimesi.

Proovime lahkunute tööülesanded jagada jäänute vahel. Kui aga riigikogu võtab vastu miinuselise lisaeelarve ja riik kärbib me toetust oluliselt, oleme sunnitud tõsiselt mõtlema, kuidas edasi. Üks päev (kuu) korraga.

Lugesin mõne aasta eest gümnaasiumilõpetaja pihtimust, selgus, et ta ei olnud kunagi oma elus teatris käinud. “Mu kodu on maal. Teatripiletile kuluva rahaga saan linnas nädal aega ära elada,” kirjutas see neiu. Kas teil on tagasisidet, kui aktiivselt maainimesed teatrit üldse külastavad?

Kui vaadata selle aasta jaanuari ja veebruari tellimusi, näen, et kindlasti pool külastajaist on tulnud teatrisse gruppidena. Maa- ja linnainimese vahele on keeruline joont tõmmata. Paljud linnades tööl käivad inimesed elavad linnalähedastel põldudel ja metsatukkades.

Meie väljasõitudel muudesse Eesti paikadesse kohtume paljude niinimetatud maainimestega, aga seni pole küll kuulnud, et mõni neist oleks kurtnud kalli pileti üle ja seetõttu teatrisse ei saa.

Estonia teater korraldas kampaania, et kasvatada oma tulevasi vaatajaid. Mil määral armastavad kodulinna teatrit aga noored pärnakad?

Meie eelnimetatud 86 550 külastajast oli lapsi ligi 18 500. Põhikooli lõpuklasside ja gümnaasiuminoored käivad päris usinasti teatris. Hea meel on, et “Kangelane“ on noorte seas üks populaarsemaid etendusi.

Väljastpoolt kodulinna on Endlas käimine saanud heaks harjumuseks Märjamaa, Türi, Paide, Võru ja osale Tallinna koolidele.

Meie noortestuudio etendused on vist küll kõigil Pärnu koolinoortel nähtud. 2006. aastal esietendunud “Sõbrapäeva“ mängisime 20 etendust 2127 külastajale, 2007. aasta lavastust “Päikesetõus Volli juures“ kümme etendust 718-le ja 2008. aastal lavale toodud tükki „Mirr“ 13 etendust 1564 vaatajale.

29. jaanuaril esietenduva „Oma elu superstaaride“ esietendus on juba välja müüdud. Teeb heameelt, et noortestuudio tegemisi on oluliselt toetanud Pärnu linn. Tänud!

Tore, et teatril on järelkasvu nii lavale kui saali.

Kui palju on teil endal aega (ülejäänud teatrite) etendusi vaadata, kas laval toimuv paneb teid unustama teatri köögipoolt, mille sees te ju päevade kaupa olete?

Võimaluste piires vaatan, aga tormi ei jookse. Ma jagan täiega oma parima sõbra arvamust, et rikas on päev, mil saad tunda positiivselt üllatavat inimkogemust. Seda kaunim, kui see tuleb siiralt, elust, mitte päheõpitult lavalaudadelt.

Kui kaua olete üldse juhtinud Endla teatrit ja millal on sellel perioodil olnud kõige raskem aeg ja millal kõige õnnelikum?

Olen Endlas 1995. aasta sügisest. Raske? Hiidlane ütleb, et raske on pükse üle pea jalga ajada. Kurvaks ja nõutuks teeb inimeste rumalus ja sellega kaasnev agressiivne isetus. See, kui ihatakse endale selga teise sulgi ja patseeritakse nendega kui omadega. Kui ei märgata teist enda kõrval.

Minu kõige õnnelikum hetk on see, kui minu kolleegidel läheb hästi. Kui neil õnnestub, olen ma uhke ja rahul.

Kas teatri roll pärnaka elus on selle aja jooksul muutunud?

Ei ole muutunud. Ma arvan, et pärnakas on oma teatriga nii harjunud nagu kaev veega. Kui millegipärast peaks kaevust vesi kaduma, koliseb ämber kõvasti ja see kostab kaugele.

Olles loomingulise kollektiivi juht, olete pidanud lahendama vaimu ja (raha)võimu vahelisi dilemmasid, kas teil on mingeid põhimõtteid, mis on aidanud teid juhtimisel?

Rongi ja autot saab juhtida, teatrit ei ole võimalik. Teatri juures ei saa olla, peab olema sees. Raha on alati vähe, ükskõik kui palju seda on. Vaimu on alati palju, ükskõik kui vähe seda on.

Üks mu hea kaasteeline teatriradadelt kirjutas kuu aega tagasi neist vastanditest nii: “Võim ja vaim käivad alati koos, mõnikord käsikäes, mõnikord karvupidi koos. Läbi aegade on vaieldud, kumb on tähtsam, kumb on õigem, kumb peaks lõpuks peale jääma.

Halb võim on vaimu suhtes vägivaldne, halb vaim suhtub võimu üleolevalt. Võim ilma vaimuta ei jää püsima, vaim ilma võimuta on jõuetu.“ Elu on lühike, pole vaja kiirustada. Iga etendus saab ükskord otsa. Mõne hetke pärast tõuseb aga jälle eesriie ja algab uus.