Skulptor Amandus Adamsoni tütar sängitatakse Alevi kalmistule

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tunamullu 12. novembril, kui avati Amandus Adamsoni ateljeemuuseum, oli avamisel kohal ka Maria Maddalena Carlsson ühes poja Stefaniga.

FOTO: Raigo Pajula/Postimees

Kunstnik Amandus Adamsoni noorim tütar Maria Maddalena Carlsson maetakse hingedekuul Pärnu Alevi kalmistule.

1929. aastal manala teele läinud Eesti kunsti suurmehe Amandus Adamsoni kodulinn oli Paldiski, kuid oma viimseks puhkepaigaks valis kujur Pärnu Alevi kalmistu. Ta on maetud enda loodud vabadussõja monumendi lähedale. Isa kõrvale sängitatakse 12. novembril Adamsoni tütar Maria Maddalena Carlsson.

FOTO: Ants Liigus

90aastane Carlsson suri 28. septembril oma kodus Rootsis. Naine soovis, et tema viimseks puhkepaigaks saaks Pärnu Alevi kalmistu, kuhu on maetud ka tema isa Amandus Adamson. Carlssoni matusetalitus toimub 12. novembril, skulptorist isa sünniaastapäeval.

Kujur Adamsoni kolmest lapsest noorim – Maria – oli sündinud 1922. aastal Itaalias Carraras, kus kunstnik sellal tööl oli.

Paldiski ja Pärnu

Pärast pere naasmist Eestisse elas Carlsson 1940. aastani Paldiskis, seejärel lühemat aega nii Pärnus kui Tallinnas.

Aastal 1944 emigreerus ta sõja eest Rootsi, abiellus seal rootslase Leif Harry Ingemar Carlssoniga ja elas oma elu lõpuni Uppsalas. Carlssonit jäävad leinama kaks poega ja tütar, lapselapsed ja lapselapselaps.

2005. aastal kinkis Carlsson oma isa Paldiskis asunud suveateljee Eesti riigile ja 2010. aasta novembris avas Harjumaa muuseum seal pärast põhjalikku renoveerimist oma filiaali – Amandus Adamsoni ateljeemuuseumi.

Ent niisama lähedaseks kui kodulinn Paldiski jäi Carlssonile ka suvituslinn Pärnu, kuhu kõrges eas proua suviti Rootsist Uppsalast sõita tavatses.

1855. aastal Pakri poolsaarel sündinud Amandus Adamson lasi 1896. aastal ehitada Paldiskisse tollesama tänini säilinud suveateljee, kus alguses ka elati, ja hiljem suurema elumaja, mis on hävinud.

Kuigi 1918. aasta augustist elu lõpuni ehk aastani 1929 oli seal Adamsoni kodu, on kunstnik maetud Pärnusse.

Tütar Maria on meenutanud, et isa kindel soov oli viimne puhkepaik just Pärnus.

“Vabadussõjas langenute monument Pärnus oli isale kõige armsam: siin on leinajatena kujutatud minu ema ja õde ning poisike, kes trepil istudes pärga punub, on minu vend. Nende lähedal tahtis ta puhata. Seda soovi kinnitas ehk veel asjaolu, et viimane tema eluajal püstitatud monument oli Lydia Koidulale Pärnus, selle avamine toimus vaid pisut üle kahe nädala enne tema surma,” meenutas tütar 2005. aastal Sirbis avaldatud intervjuus.

Kunstiteoste saatus

Pärnu on kunstniku perele oluline veel mitmel muul põhjusel.

Samas, 2005. aasta 11. novembri Sirbis Jüri Hainile antud intervjuus ütles Carlsson, et kui 1939. aastal sõlmiti baaside leping, olid venelased kiiresti Paldiskis ja Adamsonide söögisaali majutati 30 sõdurit ja ema Eugenie magamistuppa veel kolm lendurit.

“Elu muutus päris väljakannatamatuks,” rääkis Carlsson. “Ema läks komandandi juurde õigust nõudma ja need sõjaväelased paigutati mujale, asemele tuli kolm viisakat meremeest. Veel keerulisemaks läks aga siis, kui tsiviilelanikud viidi Paldiskist välja ja meil oli suurem mure, kuhu isa ateljeest asjad viia. Saime kokkuleppele Pärnu muuseumiga ning sinna läks kaks vagunitäit kunstiteoseid ja muid esemeid.”

Muuseumi direktor Elsbet Parek oli vastutulelik ja mõne aja pärast sai muuseumi ühes suuremas saalis kujundatud Amandus Adamsoni näitus-ateljee, kirjutab Hain.

1941. aastal sai Carlsson Pärnus gümnaasiumi lõputunnistuse ja asus siin peagi tööle linna perekonnaseisuametis.

Saksa ajal sai temast sekretär Pärnu linnapea juures. Carlssoni emale aga anti korter Supeluse tänaval, Roosi tänava nurgal asuva maja allkorrusel.

Hain märgib: Elsbet Pareki mälestustest on teada, et hulk Amandus Adamsoni teoseid hävis Pärnu pommitamisel 1944. aasta septembris, kui kolmekorruselisest muuseumihoonest jäid alles ainult suitsevad müürid.

Tagasi üles