E, 28.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kommentaar: Egiptuses käib Prantsuse revolutsioon

Toomas Alatalu
, politoloog
Kommentaar: Egiptuses käib Prantsuse revolutsioon
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Egiptuse argipäev - pahased meeleavaldused.
Egiptuse argipäev - pahased meeleavaldused. Foto: Reuters

Loodetavasti on igaühel jäänud kooliõpikust meelde üht-teist Prantsuse revolutsioonist, mis algas Bastille’ ründamise ja kuninga/kuninganna hukkamisega. Seejärel sõi revolutsioon oma lapsed, sest pead lendasid nii paremalt kui vasakult, kuni tuli pisike Napoleon ja lõi korra majja. Aga seda andis oodata.

Egiptuseski käib revolutsioon. Igati ajakohane ja siingi pole lõppu näha.

Pärast Tuneesia diktaatori minema kihutamist raevunud rahva poolt jaanuaris 2011 pidanuks tänavaile tulnud egiptlaste survel sündima sama, kuid Egiptuse relvajõudude ladvik tegi ootamatu käigu, teatades diktaator Hosni Mubaraki kukutamisest ja kogu võimutäiuse endale võtmisest. Seega asendus olla-võinud-revolutsioon Egiptuses riigipöördega.

Rahvas jäi tänavatele mitmeks nädalaks, ent diktaator oli läinud, tema eelviimasel võimupäeval moodustatud relvajõudude kõrgem nõukogu (RKN) oli uus võimuinstitutsioon. Ja miks mitte uskuda tema lubadusi, kui need, näiteks poliitilise tegevuse lubamine ja referendumi korraldamine 19. märtsil, võimalikuks said. Järgnes lubadus korraldada valimised. Nii läkski. Novembrist 2011 veebruarini 2012 valiti Egiptuses nii alam- kui ülemkoda. Lääne suurriikidele ootamatu tulemusega, sest ei võitnud ilmalikud parteid, millel jagub tugevust linnades, vaid islamistid: Muslimivennad (Korra ja Õigluse Partei) ja neist veel usuhullumad salafiidid (An-Nour ehk Valguse partei).

Kui kasutada arve, mis Egiptimaa puhul on küllalt tinglikud, siis Muslimivennad said 10,1 ja Al-Nour 7,5 miljonit häält 27 miljonist kokku. Kaks ilmalikku juhtparteid, millele lääs panustas, kogusid 4,8 miljonit häält. Sama kordus presidendivalimistel mais–juunis 2012, mille eel läänes levitatud arvamusküsitlused lubasid kangekaelselt kunagise välisministri ja diktaatori semu Amr Moussa edu, aga mis andsid samuti kindla võidu muslimivend Mohammed Mursile.

Esimeses voorus oli teine armee esindaja, kolmas teine muslimivend, alles neljas ilmalik Hamdeen Sabahy (praegune nimekaim opositsioonijuht) ja koguni kuues toonane lääne lemmik Moussa. Mainin seda selleks, et mõista teatud mõttekodasid ja eksperte, kes meelehärmiga jätkavad praegugi oma soovunelmate esitamist (ükski Euroopa Liidu maksumaksjate rahaga ülalpeetav kogum pole oma eksimusi tunnistanud).

Enne Mursi ametisseastumist 30. juunil oli seis säärane, et ootamatult oli aktiviseerunud Mubaraki ametisse nimetatud kohtunikkond, kes 14. juunil saatis laiali kolmandiku valitud alamkojast, sest valimisseadust olla kasutatud valesti. Sisuliselt muudeti alamkoda otsustusvõimetuks, kuid RKN toetas seda otsust. Sestap tekkis Mursi ametisse astudes omapärane kaksikvõim, mille puhul 13 miljonit häält saanud Mursil polnud millelegi tugineda, ja vastas seisis armee, mille kohta läänes ei öelnud keegi, et ”Aitab! Nüüd minge tagasi kasarmutesse!“.

8. juulil saavutas Mursi alamkoja töö taastamise, kuid õhku jäi teise olulise institutsiooni tegutsemine. Nimelt valis parlament veel 26. märtsil 100-liikmelise põhiseaduse assamblee konstitutsiooni kirjutamiseks. Usuparteid võtsid selles endale ikkagi üle poole kohtadest ja oligi kuri karjas, sest lääne avalikult toetatud ilmalik opositsioon nõudis endale suuremat esindatust ega ilmunud istungile. Ülemkohus reageeris kärmelt ja saatis põhiseaduse assamblee 10. aprillil laiali. Kooskõlastatult RKNiga moodustati 26. juunil selle järgmine koosseis, kuid kohus polnud jälle rahul. Kohtuotsuste protestimine käib septembrist saadik.

Vahepeal, augustis, sai Mursi RKNi oma kontrolli alla. Novembris tulid salafiidid tänavatele, nõudes põhiseaduse assamblee tööleasumist ja islamliku põhiseaduse kirjutamist. Elik: valitsust ründasid nii-öelda omad.

Siis tuli sõda Gazas, mille lahendajaks osutus Egiptus ja Mursi, ja juba päev pärast vaherahu andis Mursi dekreedi, mis keelas kohtul ülemkoja ja põhiseaduse assamblee laialisaatmise, kuni valmib uus põhiseadus. Presidendi taotlused ja opositsiooni kartused on arusaadavad. Ent suure välispoliitilise võidu saavutanud valitsuse ründamine on kentsakas. Pealegi on kohtuorganid kogu aeg töötanud Mubaraki režiimi tegelaste kasuks ja sellest, kust veel tuuled puhuvad, annab märku nõue, et tagasi astugu president Mursi asemel peaminister Hesham Qandil ehk mees, kes käis sõja puhkedes Gazas kohal ja oligi rahu sõlmija. Mis teha, kaotada valimistel ja sõjas on raske.

Märksõnad
Tagasi üles