Viinamüük jääb maal vist vanaviisi

Avalik arutelu riigi alkoholipoliitika uue kontseptsiooni üle on teinud murelikuks nii mõnegi väike- ja maapoodniku, sest kõnelema on hakatud alkohoolsete jookide muust kaubast eraldamisest ja neile nõutavast eraldi müügialast.

Üks näide.

“Mis tähendab alkoholi koondamine jaekaubanduses ühele müügi-alale peale selle, et leiba-saia ostma tulnud pereema ei peaks endale teed rajama õlle- ja viinakastide vahel?” küsis Saarde vallast toimetusele helistanud mees. “Kas on mõeldud sellele, et alkoholi muust kaubast eraldi müümise nõue, kui selleni jõutakse, aga ka paigutamine eraldi müügialasse võib saada väikepoodidele ja väikese käibega külapoekestele pankrotihaamriks?”

Helistaja selgitas, et sellistele “külapoekestele” tähendaks teise paralleelselt töötava müüja palkamine sisuliselt poe sulgemist.

“Väikepoodide sulgemine aga kujutaks endast veel ühe naela löömist regionaalpoliitika kirstukaande,” kurjustas maamees.

Pöördusime riigi poole

Alkoholipoliitika uue kontseptsiooniga on tegelnud sotsiaalministeerium. Küsisime riigi esindajailt järgmiselt: kas alkoholi tuleks hakata tulevikus poodides müüma ülejäänud kaubast eraldatult, nii et maksta tuleks selle eest eraldi selleks kohandatud kassas või müügiletis? Kui eraldatud peaks tulevane müügiala muust kaubast olema? Omaette ruum? Eraldiseisev riiul kaupluse taganurgas?

“Meede, millest räägime, on täpselt sõnastatud nii: lubada alkoholi müüki jaekaubanduses vaid eraldi müügialal või müüjaga teenindusletist,” vastas sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Triinu Täht, kelle väitel ei eeldata tingimata eraldi kassasid.

„Kui poes on ruumi, saab rajada eraldi müügiala, kui ei, peab alkohol olema nii-öelda müüja seljataga, eraldi letis,“ selgitas Täht. „See viimane võimalus ongi loodud, mõeldes väikestele poodidele, kus eraldi müügi-ala jaoks pole ruumi.”

Pool tundi viinani

Kuna olime ministeeriumile edastanud Saarde vallast meile helistanud mehe küsimuse, kus räägiti naela löömisest regionaalpoliitika kirstukaande, selgitas rahvatervise osakonna peaspetsialist asja sellestki küljest.

“Tulenevalt teie kirjast tahaksin lisada, et regionaalse arengu võtmeküsimus pole siiski alkoholi kättesaadavus igal ajahetkel igas geograafilises punktis,” arutles Täht.

“Eesti konjunktuuriinstituudi uuringu kohaselt on alkohol üks kättesaadavamaid kaupu: 98 protsendil inimestest kulub lähima alkoholimüügi kohani jõudmiseks alla 30 minuti. Kui paljude teiste teenuste või kauba kohta saab sama öelda? Seega ei tasu külade tühjaksjäämise põhjusi otsida viinapoodide puudumisest. Pigem on alkohol ise üks suur nael regionaalarengu kirstus, hävitades inimeste töövõimet ja ajupotentsiaali,” lisas Täht.

Sotsiaalministeeriumi ametnik viitas Postimehe majandusportaalile 30. novembrist 2012, kus on juttu tööandjatest, kes on sunnitud esinema avaldustega, et maal on puudu “meestest, kellel on kaks kätt, kaks jalga ja kaine pea”, mistõttu tööandjad liiguvad maalt linnadesse, kus töötegijaid veel leidub.

Riigi alkoholipoliitika uue kontseptsiooni nn roheline raamat on nähtav sotsiaalministeeriumi kodulehel. See kujutab endast enam kui 40-leheküljelist dokumenti, mis on tihedalt täis statistikat ja alkoholitarbimise piiramist tagavaid meetmeid.