Meesõdesid võiks Eestis olla kõvasti rohkem

Kuigi õe eriala õpib Eestis üha enam noormehi, võiks meessoost õdede pealekasv olla veelgi suurem. Pärnu haigla kiirabi vanemõe Urmas Lillemaa jutu järgi on meesõed eriti oodatud personal erakorralises meditsiinis ja intensiivravis, kus töö vaimselt ja füüsiliselt väga raske. Foto: Urmas Luik

Kuigi õendust loetakse traditsiooniliseks naiste alaks, on õetöö Florence Nightingale’i ja laatsaretis põetamise aegadest nii palju edasi arenenud, et sobiks täna mõnes meditsiinivaldkonnas mehepoegadele isegi paremini.

Sõit suurtel kiirustel, ohtlikud olukorrad, tegutsemine elu ja surma peale kõlavad kui stseenid märulifilmist, ent on tegelikult osa kiirabimeedikute igapäevatööst. Küllap just seetõttu erakorralises meditsiinis meil kõige enam meesõdesid leiabki.

Eestlased on harjunud kutseala nimetusega „meditsiiniõde”, ent õige on siiski „õde”.

Ja ehkki meesõeks – kõlagu see nimi pealegi paradoksaalselt – õpib viimastel aastatel aina enam noormehi, on möödunud aegade väärarvamus visa kaduma.

Sellest annavad tunnistust arvudki: Pärnu haigla 373 õest on vaid neli meessoost.

Üks neist on Pärnu kiirabiosakonna vanemõde Urmas Lillemaa.

Mis on staažikat vanemõde kiirabis, kus palk väike, töö raske ja isegi pensionile ei pääse normist varem, 30 aastat kinni hoidnud?

“Selles ametis pole tõepoolest mingeid eeliseid,” muigab mees, kelle ametinimi tuletab meelde 1980ndate popbändi. “Aga töö mulle meeldib, see on vaheldusrikas ja kolleegid toredad. Kuulun väga paljudesse töörühmadesse ja tunnen, et mind on vaja – see on kõige tähtsam.”

Mullusest streigist ta oma ameti eripära tõttu osa võtta ei võinud. Moraalses mõttes aga toetas seda.

Kas lubatud palgatõus täidab tühjad kohad noorte õdede – ja veel meesõdedega –, on veel vara öelda, aga Lillemaa pilgust sügavat usku murrangulistesse muutustesse ei peegeldu.

Praegu ei tea ju täpselt sedagi, mida toob endaga kaasa kavandatav kiirabivõrgu ümberkorraldamine.

Velskrist vanemõeks

1983. aastal lõpetas Lillemaa Tartu meditsiinikooli velskrina, mis tähendab, et tema õpingud kestsid aasta kauem neist, kes omandasid õe eriala. Velskri kutse andis kraadi võrra kangema kvalifikatsiooni ja lubas töötada üksi, väljastada retsepte, patsiente vastu võtta.

Koos Lillemaaga oli sama elukutset omandamas kaksteist noormeest, kuid velskri diplomini jõudis neist vaid Lillemaa.

Küllap ajendas poisse otsustama meditsiinikooli kasuks argument, et nii sai Vene kroonust priiks; vaid kaks noormeest tosinast vahetas velskristuudiumi ülikooli arstiteaduskonna vastu, ülejäänud loobusid meditsiiniõpinguist sootuks.

Taasiseseisvumise järel meil enam velskreid ei koolitata, vaid ainult õdesid. Asjade selline kulg tekitas Lillemaa hinnangul olukorra, kus otse koolipingist tulnud õed omandasid palju vajalikku alles töö käigus.

“Kui mina 1998 Põltsamaalt Pärnusse tööle tulin, oli linnas kolm arsti- ja üks velskribrigaad,” meenutab ta. “Aja jooksul on jäänud arstibrigaade üks, mis tähendab, et noored õed on pidanud end ise täiendama ja juurde õppima, et saaks iseseisvate meedikutena töötada.”

Need neli brigaadi teenindavad Pärnumaad maakonnakeskusest Varbla, Ikla ja Tootsini. Riskantseid olukordi, kus kõik neli on mööda maakonda laiali ja 40 000 pärnakat ilma ühegi brigaadita, on ette tulnud. Õnneks mitte sageli.

Tugevama sugupoole esindajatest kolleege pole Lillemaal Eesti peal just palju. Ta ise teab vaid kümmet meessoost kiirabiõde.

Kindlasti kohtab neid teisteski meditsiinivaldkondades, aga kiirabis on seis laias laastus just selline – mitte just väga rõõmustav. Kusjuures erakorraline meditsiin paelub õe erialaga mehi enim.

Siinkohal on lugejale vaja selgitada, et enamikus riikides maailmas on parameditsiiniline kiirabi, Eestis aga meditsiiniline kiirabi.

Neid kaht aetakse meil pahatihti segi, arvatakse, et appi tulijad on parameedikud.

“Eestis ei käi iseseisvalt parameedikud, vaid ainult koos meedikutega,” selgitab Lillemaa, “parameedikud on omandanud teatud võtted, nende abiampluaa on piiratud väikse arvu ravimitega, mida kasutatakse elustamise juures. Väga palju muud nad teha ei või.”

Tehnilise võimekuse poolest ei jää Eesti kiirabi paremal järjel riikidele alla. On kohati isegi kõvemal tasemel.

Ent paraku mitte palgad. Ehkki 2007. aastal kõrgema õendushariduseni välja jõudnud Lillemaa rahast väga rääkida ei taha, möönab temagi, et üle lahe teeniks ta oma tööga kordi enam.

Jõudu on vaja

Kuigi noormeeste huvi õe eriala vastu on viimastel aastatel kasvanud, on see amet Eestis jätkuvalt pigem naiste pärusmaa. Mujal töötab õdedena mehi tunduvalt rohkem kui meil.

Miks see nõnda on? On asi palgas? Või feminiinselt kõlavas nimes?

Uut põlvkonda ametinimetus “õde” ei häiri, kinnitab Lillemaa. Tema hinnangul peaks nii erakorralises meditsiinis kui intensiivravis meessoost õdesid olema kordi rohkem, sest töö on seal vaimselt ja füüsiliselt väga raske.

Kui peab jaksama raskusi liigutada ja arvestama kallaletungi ohuga, annab tugevam füüsis meestele selge eelise.

Peab samuti arvestama, et vahetu kontakt elu äärmuslikuma poole, sealhulgas surmaga, on paraku igapäevane.

Võib kaledalt kõlada, aga kiirabimeediku tööpäevas vahetub üks juhtum tempokalt teisega ja pikalt valusatele episoodidele pole mahti mõelda.

“Kui enda kohta rääkida, siis järgmise valve ajal ei mäletagi enam, mis eelmise korra ajal aset leidis. Iga järgmine sündmus jätab eelmise tagaplaanile,” avaldab Lillemaa.

Uue väljakutse ajal peab keskenduma sellele, mitte vaagima eelmist.

Vaimset jõudugi läheb palju vaja. Kui nahk kasvabki aastatega paksemaks, siis läbipõlemise eest see ei hoia, sest päris kõike jäädavalt mälust ei pühi. On sündmusi, mis küll aja jooksul tuhmuvad, ent ikkagi meelde jäävad. Kõige raskem on Lillemaal unustada lastega toimunud õnnetusi ja laste surmasid.

Säästmaks end hullemast, lahendab ta praegu kiirabis rohkem administratiivseid küsimusi, kui käib väljakutsetel.

“Koordineerin peale Pärnu kiirabibrigaadide Kilingi-Nõmme, Pärnu-Jaagupi, Lihula, Vändra ja Kohila omi, mis meie alla kuuluvad,” räägib mees.

Tubane töö ei tähenda sugugi üksluisust – ka laua, arvuti ja telefoni taga on vanemõe argipäev vaheldusrikas.

Meesõdede pealekasv

Et kiirabis kunagi rutiini ei teki, on meeltmööda 25aastasele Riholegi, kes töötab Pärnu kiirabis abiõena ja lõpetab peagi Tartu tervishoiu kõrgkooli.

“Mulle õenduses just töö kiirabis istubki. Erakorraline meditsiin on minu ala,” kiidab ta. “Olen haiglas praktika ajal eri osakondades õetööd proovinud ja – ei sobinud mulle üldse.”

Oma kutsumuse leidis Riho kaitseväes, kus omandas parameediku hariduse ja kuna meditsiin on teda alati köitnud, tundus õpingute jätkamine asjade loogiline jätk.

“Praegu on õe amet meeste seas aina populaarsem,” kinnitab noormees, kelle kursusekaaslaste seas mehi päris palju.

Tervishoiu kõrgkooliga õdede hariduskäik sageli ei tipne, sest kiirabi juhtivmeedikuks saadakse alles siis, kui on ette näidata kaks aastat erialast töökogemust ja läbitud aastane intensiivõe koolitus.

Selles suunas on Pärnumaalt pärit Riholgi kavas liikuda, kuid oma edaspidist karjääri hoidub ta Eestiga sidumast. Ta plaanib Scoutspataljoni ridades Afganistani teenima ja seejärel sõjakooli end täiendama minna.

Mis edasi, näitab juba aeg. Ühe plaanina on temagi laual välismaale minek. Riho on mõelnud asuda tööle mõnes kriisipiirkonnas tegutsevas eraturvafirmas, kus kogemustega õed kahel käel vastu võetakse. Seal on mõistagi palganumbrid hoopis midagi muud kui Eestis.

Lillemaa jutu järgi on võimalikke (mees)õekandidaate Pärnu kiirabisse teisigi. Näiteks praegu põhikohaga Pärnu haigla intensiivraviosakonnas ametis olev õde, kes teeb kiirabis üksikuid valveid, ja siis veel üks kaitseväega seotud noorsand.

Abiõdedena teenivad siin õpingute kõrval lisaraha arstitudengid. Nendegi püsivast töölejäämisest ollakse ääretult huvitatud.

Olgu või väikese koormusega ja põhikohaga Soomes. Nõnda talitab ju praegu Eestis väga palju meedikuid.