Psühhiaatriakliinik elab uue kodu ootuses

Psühhiaatriakliiniku päevakeskuses serveerib klientidele lõunasööki tegevusjuhendaja Ülle Vaher. Foto: Ants Liigus

Pärnu haigla psühhiaatriakliinik elab ja toimetab vanades majades kuni suveni. Juuli keskel kolitakse ühe katuse alla haiglaga, kus praegu valmib selle tarvis uus korpus.

Psühhiaatriakliinik on Pärnu haigla noorim üksus – loodud 1999. aastal. Sääse ja Roosi tänaval asuvad ruumid, kus kliiniku ambulatoorne ja statsionaarne osakond ning päevakeskus seni tegutsevad, on ammu kitsaks jäänud ega vasta nüüdisaja nõuetele. Siiski võluvad majad omapärase intiimse atmosfääriga.

Pikkade varrukatega särke ja pehmete seintega tube sellest kliinikust ei leia ja ülemõde Luule Everti sõnutsi on nende majas positiivne ja humoorikas õhkkond.

“Vähestes teistes osakondades on nii palju elurõõmu ja sära kui meil,” kummutas Evert eelarvamusi süngest haiglast. “Meie haiged on vaimukad, oskavad tihti väga toredasti ennast väljendada. Mõned on andekad luuletajad ja kunstiinimesed, enamik maale kliiniku seintel pärineb patsientide loomingust.”

Hulludeks arstid-õed oma patsiente nimetada ei luba. Iseasi, kui patsiendid omavahel lõõpides end nii nimetavad.

“Meie majas pole inimesed rohkem “hullud” kui need, kes majast väljas,” muigas kliiniku juhataja Ants Puusild. “Pigem tajun hullumeelsust teinekord tänaval liikluses, kui keegi eluohtlikke manöövreid teeb.”

Noorim kliinik

Enne 1999. aastat töötas Pärnu polikliinikus vaid kahe arstiga psühhiaatriakabinet ja tõsisemat ravi vajavad inimesed sõidutati Jämejala psühhiaatriahaiglasse. Linnaarst Ada Kraak ja Pärnu haigla peaarst Urmas Sule kutsusid kohalikku psühhiaatriaosakonda looma Pärnust pärit arstid Ants Puusilla ja Ivo Tatari, kes toona töötasid Jämejala haiglas.

“Õnneks oli meil olemas ülemõekandidaat, kes oskas väga hea meeskonna kokku panna,” meenutas Puusild kliiniku loomise aega. “Alguses polnud meil väga selget ettekujutust, kuidas kliinikut üles ehitame, aga 13 aastaga on paljugi paika loksunud ja personal on praegu väga professionaalne.”

Püsiva lepinguga on kliinikus ametis 71 inimest, koos osalise tööajaga palgal olevate inimeste ja toetatud töökohtadel töötavate patsientidega lausa sadakond töötajat.

Statsionaarses üksuses Sääse tänaval on 30 voodikohta, peale selle ravitakse patsiente ambulatoorses üksuses, mis asub Roosi tänaval. Sealsamas töötavad päevakeskus ja rehabilitatsiooni üksus.

Puusilla sõnade kohaselt saab tänu päevastatsionaariüksusele Pärnus hakkama väiksema voodikohtade arvuga kui Eestis keskmiselt. Haiged saavad selles ambulatoorses osakonnas päeval oma ravimid ja protseduurid kätte, nende seisundil hoitakse silma peal ja ööseks võib patsient koju minna. Päevakeskuses õpivad psüühiliste erivajadustega kliendid oma eluga paremini toime tulema, hõlmab see siis söögitegemise ja pesupesemise õppimist, huvitegevusi või lihtsalt omasuguste sõbralikus seltskonnas viibimist.

“Seal saavad patsiendid juurde enesekindlust ja tuult tiibadesse,” tunnustas Puusild keskuse töötajate rolli. “Ilma päevakeskuseta oleksid mitmed meie patsiendid hooldekodus või palju sagedamini haiglaravil.”

Patsientidest pole puudust

Psühhiaatriakliiniku 30 voodikohta on enamasti pidevalt täidetud, depressioonihaigetele mõeldud kohtadele on lausa väike järjekord. Kas see tähendab, et inimesed on psüühiliselt haigemad kui varem?

“Raskemaid psüühikahäireid, nagu skisofreenia ja bipolaarne häire, on läbi aegade esinenud keskeltläbi ühel protsendil elanikkonnast, see ei ole muutunud,” tõdes kliiniku juhataja. “Suur tõus on tänapäeval depressiooni, ärevus-, söömis- ja sõltuvushäirete esinemise osas. Narkosõltuvus, mida nõukogude ajal praktiliselt ei esinenud, on saanud tõsiseks probleemiks.”

Puusilla arvates mõjutavad ärevushäirete ja depressiooni sagenemist heaoluühiskonna liiga kõrged elustandardid: elu on varasemast pingelisem ja ebakindlam, inimeste tahtmised ja ootused suuremad kui võimalused neid täita.

Seepärast määravad perearstidki üsna sageli patsientidele rahusteid ja antidepressante. Psühhiaatritele rahustite väljakirjutamine eriti meeltmööda pole, sest pikemat aega võetud rahustid võivad omakorda tekitada sõltuvusprobleemi.

“Perearst saab tegelda kergema probleemi või tulekahju kustutamisega, tõsisemate muredega tuleb ikka psühhiaatri poole pöörduda,” soovitas Puusild.

Ravi omal tahtel

Puusilla ütlust mööda on Eestis psüühiliste haiguste raviks saadaval enam-vähem kõik ravimid mis maailmaski. Kuigi mitmeid psüühikahaigusi välja ravida ei saa, võib patsient korralikult ravimit võttes siiski haigust kontrolli alla hoida.

Peale süstide-tablettide kasutatakse psühhiaatriakliinikus palju psühholoogide abi, psühhoteraapiat ja valgusravi. Ka elekterkonvulsioonravi, mis mõne haiguse puhul päris hea tulemuse annab.

“Kõik on tehtud patsiendile mugavaks ja inimlikuks, elekterkonvulsioonravi tehakse ohutuse mõttes narkoosis, mitte nii, nagu näidati filmis “Lendas üle käopesa”,“ seletas Evert ja lisas, et enesestmõistetavalt tehakse kõik protseduurid ja manustatakse ravimid ainult patsiendi vaba tahte alusel.

Isegi rahustav süst tehakse patsiendile vaid vältimatus olukorras, üldiselt püütakse hakkama saada sõnalise rahustamisega. Kuigi haigla välisuks on lukus, võivad patsiendid tulla ja lahkuda, kui nad ravi ei soovi. Isegi tahtest olenematul ravil viibijad saavad saatjaga väljas jalutada, pangas ja poes käia.

Patsiendilt vägisi vabadust võtta ja tahtest sõltumatut ravi teostada tohivad psühhiaatrid vaid kohtu loal. “Psühhiaatrias on need asjad rangelt reglementeeritud, kõik protseduurid peavad olema kellaajaliselt paberil kirjas,” seletas Evert tahtest olenematu ravi reegleid. “Kliinikud on kontrollide ja õiguskantsleri terava jälgimise all, patsient võib alati pöörduda advokaadi poole ja kohtunikud-advokaadid käivad meie majas sageli.”

Kas see tähendab, et naabreid enese mürgitamises kahtlustavat paranoilist inimest ei või kliinikusse viia enne, kui ta kirvega kedagi ähvardanud pole?

“Sundhospitaliseerimine on seadusega lubatud, kui olukord on väga kriitiline,” kinnitas Puusild. “Siiski peaks hädasolijast, kes ise ei saa aru, et ta haige on, vähemalt perearstile või sotsiaaltöötajale teada andma.”

Evert tõi näiteks hiljuti teles näidatud saate metsa elama läinud noormehest. “Meie psühhiaatritel tekkis kahtlus, et noormees võis olla haige. See on küll tema vaba tahe, et ta praegu metsas elab, aga pärast oleks ta ehk tänulik, kui ta metsast välja toodaks ja ravi saaks,” arvas ülemõde arstide sekkumise vajaliku olevat.

Kliinik ei saa aidata murelikke abikaasasid, kes paluvad, et nende joomahoogu sattunud elukaaslased tapiga haiglasse viidaks. Sekkuda saab vaid siis, kui inimene ise joomahoogu peatada või sõltuvusest vabaks saada soovib. Erandina võib haiglasse toimetada alkoholi mõjul juba roheliste kuradikestega suhtlevaid inimesi.

Uue kodu ootuses

Kuigi vana maja on töötajatele kodune, kimbutab endistest laboriruumidest ümber ehitatud haiglas suur ruumipuudus ja suvist uude majja kolimist oodatakse ärevuse ja lootusega.

“Käisime valmivat maja vaatamas – algul päris ehmatas, kui suur ja valgusküllane see on,” kommenteeris Puusild. “Tingimused hakkavad olema muidugi hoopis teised kui siin: ühe- ja kahekohalised palatid oma vannitubade ja duširuumidega.”

Samuti paranevad ravivõimalused, kuna kahe maja vahel sõitmise asemel saab analüüse ja uuringuid teha kohapeal, võimalik on grupi- ja tegevusteraapiaid korraldada.

Kitsikuse üle kurtis Roosi tänavas asuva psühhiaatriakliiniku päevastatsionaari juhataja Indrek Linnustegi. Vana puumaja on mõnusa atmosfääriga, kliendid saavad jalutada ümbritsevates parkides, leiavad tegevust aias lehti riisudes, kütteks puid ladudes ja ahjusid küttes.

Retrolikult mõjuvad kiiksuvad puutrepid, nõukogudeaegne mööbel ja aastakümneid vanad uksed-aknad. Trepikoda on täis patsientide tehtud maale ja käsitöid. Omaette vaatamisväärsus on maja pööning, mida Linnuste muigelsui päevakeskuse šokiteraapia ruumiks nimetab.

Paraku mahuvad maja kitsastes koridorides kaks tüsedamat inimest vaevu teineteisest mööda ja pisikest saaliruumi tuleb järgemööda jagada nii lõõgastusringis kui muusikateraapias käivate inimeste vahel, veel on näiteringis ja ansambliproovis osalejad ja sportida soovijad. Külmade ilmadega tuleb majas kõvasti vanu ahjusid kütta.

“Meie saame endale väikese omaette maja haigla küljes,” viitas Linnuste suvel eesseisvale kolimisele. Rohkem ruumi on päevakeskusele hädasti vaja, sest kliente on saja ringis, iga päev veedab majas aega 30-40 inimest.

Päevakeskus kui puhver

Linnuste sõnade järgi on päevakeskus oluliseks puhverlüliks psühhiaatriahaigla ja ühiskonna vahel. Ühelt poolt tehakse koostööd arstidega, kes oma patsiente siia ravi järel jälgimisele saadavad, teisalt aidatakse psüühilise erivajadusega inimestel “reel püsida”, et vältida haiglasse või hooldekodusse sattumist.

Majas on ametis sotsiaaltöötajad ja tegevusjuhendajad, peale psühhiaatrilise päevaravi osutatakse klientidele igapäevaelu toetamise ja toetatud töötamise teenust. Rehabilitatsiooniüksuses püüab spetsialistide meeskond iga patsiendi igapäevaelu optimaalselt toimima panna.

“Meie keskus on Eesti lõikes eriline just integratiivse psühhiaatria põhimõtete pärast: inimese tervise nimel töötavad koos nii sotsiaal- kui meditsiinispetsialistid, “ rõhutas Linnuste.

Päevakeskuses käib väga erinevaid inimesi ja neile pakutavad tegevused ulatuvad seinast seina. Õpitakse arvutit kasutama ja süüa valmistama, tehakse teatrit ja sporti, mängitakse pilli ja lauldakse, tehakse käsitööd ja peetakse pidusidki.

“Meie peod on väga väljapeetud alkoholivabad üritused, kõik on kenasti riides, nauditakse muusikat, tantsu ja etteasteid,” kiitis Linnuste. “Selle kõrval tunduvad ebanormaalsed või “hullud” hoopis need, kes aastavahetuse pidudel pudeleid loobivad, räuskavad ja kaklevad.”

Mõne kliendi puhul on suurimaks saavutuseks, kui ta üldse nõustub kodust välja tulema ja keskuses “nägu näitama”. Samal ajal käis üks klient mõned aastad tagasi suvel üksi rolleriga Euroopat avastamas. Reisitakse üheskooski: viimane lühem reis viis huvilised Lennusadamasse ja eelmisel suvel bussitäie rahvast koguni Austriasse.

Väike omamoodi kogukond

Päevakeskuses hoiavad kliendid omapärase kogukonnana ühte, kõrvuti on eri sotsiaalsetest kihtidest inimesed, vanad ja noored. Linnuste väitel võib neil näha näiteks 80aastast vanaprouat vanglast vabanenud noormeestega sõbralikult koos kaarte mängimas.

Juhataja aitab vahel kliente tööotsingutel ja on pidanud mõnegi firmajuhi eelarvamusi murdma. “Firmad võiksid erivajadustega inimeste vastu sallivamad olla ja paindlikumalt nende töötamisse suhtuda,” tunnistas ta. “Paljud haigused kulgevad intervallidega ja nende vaheajal võib inimene olla suurepärane töömees. Ühe võimalusena saaks jagada kas või ühe täistöökoha kahe erivajadusega inimese vahel.”

Linnuste leiab, et Eesti ühiskonnas on psüühiliste erivajadustega inimesed üsna tõrjutud ja kardetud. “Võib-olla kujutatakse neid Hollywoodi filmide põhjal ette ohtlike sarimõrvaritena,” oletas keskuse juhataja. “Samal ajal ei tea me kunagi ette, keda psüühikahäired võivad tabada. Meil on olnud ravil arste, pastoreid, poliitikuid, näitlejaid, ärimehi, väga haritud inimesi. Kõik tavalised inimesed meie kõrvalt.”