Esimese klassi laps leidis koolist mobiiltelefoni, viis selle koju, pani oma SIM-kaardi telefoni ja helistas. Hiljem tarvitasid võõrast telefoni teised pereliikmed.
Leitud telefon võib pahandust kaela tuua
5. veebruar 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et tegemist oli juhusliku, maast leitud telefoniga, ei tulnud pere selle pealegi, et nende teguviis võiks vale olla. Laps polnud ju varastanud, tundmatu isiku taskust või kotist välja pudenenud seadme sattumine tema teele oli puhas juhus.
Mõni ütleks koguni, et vedamine. Jah, kui mõelda, et saatus andis võimaluse õnnetut kaotajat aidata.
Seda pere aga ei teinud: nad ei asunud telefonimälust numbreid läbi helistama ja omanikku otsima, ei viinud leidu koolimajja mõne õpetaja või muu kooli töötaja kätte ega politseisse.
Telefoni omastades ja kasutades rikkusid nad asjaõigusseadust ja leiust teatamise korda ning panid toime kuriteo.
Karistusseadustiku järgi võib sellise käitumise eest määrata rahalise karistuse või isegi kuni üheaastase vangistuse.
Rahaline karistus võib olla üsna kopsakas, sest see on seotud inimese sissetulekuga. Kohtul on õigus karistuse suuruseks määrata 30–500 päevamäära ja miinimumpäevamäär on 3.20 eurot. Seega väiksemat kui 96 euro suurust rahalist karistust kohus määrata ei saa.
Kui inimese keskmine päevasissetulek on näiteks 20 eurot, on summa väikseima karistuse ehk 30 päevamäära puhul juba 600 eurot.
Nõnda võib pealtnäha süütu teguviis tuua kaasa ootamatult ebameeldivad tagajärjed, mida on tegelikult väga lihtne ära hoida.
Levinud probleem
Lapsed kaotavad, unustavad ja pillavad ju üsna sageli oma mobiiltelefoni. Tihtilugu just mõnes lastega seotud kohas, olgu selleks siis kool, ujula, huvikool, spordiasutus või noortekeskus, kus telefoni leidjakski tõenäoliselt eakaaslane. Neid juhtumeid esineb alatasa, millest paljud politseisse ei jõua.
Et leidjad telefonid politseisse toomise asemel endale jätavad, on Lääne ringkonnaprokuratuuri Pärnu osakonna vanemprokuröri Kristine Tamme jutu järgi igapäevane.
“Ilmselt ei ole ühtegi koolilast, kes poleks oma mobiiltelefoni kaotanud, ja lapsevanemat, kel tulnud seejärel uus osta, sest kaotatud telefoni leidmisest lihtsalt ei teatata,” usub vanemprokurör.
Paraku ei peeta leiu endale jätmist ja sellest mitte teatamist kuriteoks, isegi mitte taunitavaks käitumiseks.
Inimesed pole kursis, et mobiiltelefoni – olgu nutiriist või tavaline – ei tohi nad endale jätta, edasi müüa, anda ega kinkida, vaid asi tuleb juriidilises keeles “üle anda”.
See tähendab, et hetkest, kui võõras ese enda kätte võtta, tekib leidjal asjaõigusseadusest tulenev kohustus viivitamatult kaotajat või omanikku teavitada.
Need kaks – omanik ja kasutaja – ei pruugi mobiiltelefoni puhul kokku langeda. Võib ju laps tarvitada vanematele, täiskasvanu aga tööandjale kuuluvat telefoni.
Mida edasi teha?
Kui inimene emba-kumba omal käel tuvastatud ei saa, peab ta eseme, mille väärtus ületab 50 eurot, andma üle politseile.
Pärnus tuleks leid viia Pikk 18 politseimajja, maal elukohajärgsesse konstaablijaoskonda. Töövälisel ajal saab helistada numbril 110 ja leppida kokku, kus ese üle anda.
Esimeses järjekorras seadusesilma informeerimine tuleb kõne alla aga siis, kui telefon või muu ese leiti õuest.
Kui see vedeles avalikus asutuses, elamus või transpordivahendis, tuleb leid toimetada vastava asutuse töötajale või pidajale, kellele läheb üle kohustus teavitada politseid.
On ju igati loogiline, et inimene otsib kaotatud vara paikadest, kus ta viimati viibis.
“Kui arvan, et võisin telefoni Port Arturi kohvikusse unustada, suundun esimesena sinna. Seejärel küsin maja infoletist ja kolmanda käigu teen politseisse,” toob Tamm piltliku näite, kuidas kaotaja omal käel jälgi ajada võib.
Kui omanik päeva-paari pärast otsima ei tule, peab asutus peremehetu vara politseisse toimetama.
Facebook pole lahendus
Teate tänaval või asutuses leitud esemete kohta võib vanemprokuröri sõnade kohaselt suhtlusvõrgustikku riputada, kuid leidja peaks seejuures arvestama, et Facebook ei asenda politseid.
“Inimesed püüavad head teha ja Facebookis kaotatud eseme omanikku leida. Jah, üleskutset võib seal levitada, aga asja enese peaks ikkagi politseisse viima. Pole nii, et kui Facebookis üleskutset levitan, siis olengi omaniku leidmiseks kõik teinud,” rõhutab Tamm.
Kaotaja ei pruugi teada, et teda anonüümselt suhtluskeskkonnas otsitakse. Tema läheb ikkagi politseisse, teeb kaotatud eseme kohta avalduse ja nii võib juhtuda, et lõpuks saab heasoovlik leidja kriminaalmenetluse kaela, kuigi püüdis oma meelest omanikku leida.
Kuidas kadunud asja leida?
Kes arvab, et on oma mobiiltelefoni kaotanud või et see on varastatud, peaks sotsiaalvõrgustiku asemel vaatama politsei- ja piirivalveameti kodulehel läbi leitud esemete nimekirja. Sinna üles riputatud asjad on ära toodud ühes kirjelduse ja piltidega.
Mullu tõid inimesed Pärnus politseisse 271 leitud eset ja 21 neist olid mobiiltelefonid.
“Kui inimesel on alust arvata, et telefon on varastatud, esitab omanik avalduse ja politsei alustab kriminaalmenetlust,” ütleb politsei- ja piirivalveameti Lääne prefektuuri pressiesindaja Kaja Kukk.
Kui inimene arvab, et tema telefon on lihtsalt õnnetu juhuse läbi kaotsi läinud, on Kuke ütlust mööda samuti otstarbekas politseid teavitada, sest seegi teave registreeritakse ja leiuna politseisse toodud telefon jõuab kiiresti omanikuni või saab inimene kohe teada, kas tema telefon on leiuna politseisse jõudnud.
Loa kaotsi läinud mobiiltelefoni kõneeristus sideettevõttelt võtta annab politseile prokuratuur.
Sidevahendi leidmiseks on muidki tehnilisi hoobasid. Kui uurimise käigus selgub, et kadunud seadet on vahepeal kasutatud, alustab prokuratuur omastamise paragrahvi alusel menetlust.
“Edasise kriminaalmenetluse käigus tuleb pahatihti välja, et inimesed kasutavad leitud mobiiltelefone teadlikult. Hämmastav, et seda ei tee mitte ainult algklassilapsed, vaid nende vanemad ja teised täiskasvanud pereliikmedki,” tunnistab Tamm, kelle kogemust mööda tuleb inimestele sageli üllatusena, et selline teguviis on karistatav.
Marika Raiski, Elisa suhtekorraldusjuht
Kui kadunud mobiiltelefoni tahetakse positsioneerimisandmete järgi üles otsida, tuleb kliendil pöörduda politsei poole ja sellekohane avaldus kirjutada.
Elisal on vastavalt elektroonilise side seadusele loodud politseile elektrooniline ühendus Elisa andmebaasidesse, mille kaudu politsei saab Elisa võrgus asuvaid mobiiltelefone positsioneerida.
Praktikas on olnud juhtumeid, kus kliendid on toonud leitud mobiiltelefone Elisa esindusse. Kui meil on olnud Elisast telefoni ostnud mobiiltelefoni omaniku andmed, oleme saanud telefoni kliendile tagastada.