Urmas Vadi: Ilu päästab maailma

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Urmas Vadi.

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Homme esietendub Pärnu Endla teatris pseudoajalooline põnevuslugu “Ballettmeister”, mille on kirjutanud Urmas Vadi.


Urmas Vadi, mis mõtted teil pähe tulevad, kui öeldakse “Pärnu”?


Esimese asjana tuleb meelde kohe Vallaku novell “Korvitegija Siimu õnn”. Ja Pärnu sild, et kuidas vaene Siim kükitab silla peal. Siis veel tuleb selle sillaga meelde Kivisildnik, kelle juures ma ööbin, kui Pärnusse satun, ja tema sildade luuletsükkel, mis on küll Tartu sildadest. Siis tuleb ette teatri rõdu. Ja viimasest käigust on meeles, et peatänaval on mingi tüse tont. Pärnule vist meeldivad monstrumid: peata Lenin ja ebanormaalse kehaga Jannsen.



Olete kirjutanud filmistsenaariume ja näidendeid, mida on lavastatud, ning Valdo Pandist on vändatud filmgi. Endla lavalugu jutustab president Pätsist ja tundub, et tegu on päris müstilise looga. Kõnelge, kuidas see näidend sündis, mis teid inspireeris seda kirjutama?


Vaadake ja mõelge, mida tahate. Näete Pätsu, siis näete. Tegelikult selles tekstis ei ole kordagi mainitud Pätsu nime. Aga ega ma salga, et see võimalus, et tegemist on Pätsuga, on olemas. Ent ma tahan siiski selle loo ja tegelastega viidata kuhugi kaugemale.



Ma pigem mõtleks, ega me ise igapäevases elus Eestit või jumal teab keda maha müü. Aga ma kujutan juba ette, et rääkima hakatakse ikka sellest, et näete, selles näidendis oli Päts, kes meie meelest oli aus ja õige mees, aga teie näitate teda nagu hullu.



Näidend ise sündis aga nii, et Peeter Tammisto, kes on Kanada eestlane ja elanud nüüd juba tükk aega Eestis, ütles, et on olnud kunagi üks eesti mees, kes veel on elus, elab Kanadas ja kellel on kunagi olnud ballettmeistri paberid, millega ta Venemaale sõitis.



Tammisto kirjutas sellest filmistsenaariumi, aga ta oli kuhugi selle looga kinni jäänud ja kutsus, kas mina ei tahaks kirjutada. Et oleks kriminaalne tagaajamise lugu, kus on vandenõud, ilus naine ja verine surev poiss, nagu olema peab, aga keskne on tantsuansambel Sõleke, kes läheb Kaasani vaimuhaiglasse Eesti presidenti vabastama. Nad jäävad vahele ja peavad tantsima. Nali on aga selles, et neist keegi pole kunagi tantsinud.



Andres Noormetsal tuli lavastada paras pähkel. Loos on kümneid tegelasi, ruume ja kohti ning nagu te olete öelnud, peab selles näidendis toimuma kõik kiiresti ja tantsides. Kuidas lavastaja sellega hakkama sai?


Ma ei tea, neljapäeval paistab. Ma arvan, et kas on täielik läbikukkumine või siis Eesti võit Läti üle. Võimalused on võrdsed. Ta ei ole kindlasti selline well-made-story, et kõigile meeldib ja on naljakas ja veidi kurb, aga teatrist koju minnakse ikka kerge südamega.



Teie kui kirjamehe loomingut iseloomustatakse sõnadega “heatahtlik”, “tegelastele kaasatundev” ja “eluhoidlik”. Milline on selle lavaloo sõnum? 


Tegelikult on need ikka vist teised sõnad, millega mind ja mu asju iseloomustatakse: “kirjanduslik paaria”, “inimeste kiusaja”, “mees, kes teeb halba nalja ja kellel puudub hea maitse”, “labane ja vaimuvaene inimene”. Hiljuti soovitas keegi netikommentaator mul ennast kastreerida. Aga Jeesusegi elu oli raske. Ja nagu ütles Elvise produtsent: peaasi, kui nad su nime õigesti kirjutavad. See oli nüüd nali. Ma tahaks ikka rohkemat öelda, kui et mu nimi on Urmas Vadi.



Lavaloo sõnum on aga selles, et mingit valget laeva ei tule, ei tule jumalat taevast ega too meile Nokiat, isegi Motorolat mitte; et pole olemas mingit presidenti, kes suudaks maksta ära sinu liisingud ja pangalaenu, kui sa ise selleks midagi ei tee. Ma kutsun inimesi üles ise olema presidendid ja parimad tantsijad tantsuansamblis Sõleke. Sest ilu päästab maailma.

Tagasi üles