Seljal keedab ja küpsetab perefirma

Kokk Anneli Loorents on valmis toidusoove täitma: menüüs on kaheksat sorti praadi. Foto: Urmas Luik

Seljalt läbi sõites rõõmustab tähelepanelikku juba teist kuud silt, mis teatab, et hommikuti kella seitsmest alates pakutakse värskeid saiakesi – tegu on endises sööklas uksed avanud perekohvikuga Kuuvarjutus.

Küllike Altenberg on 38aastane rõõmsameelne ja energiline naine, kes üles kasvanud Harjumaal Riisiperes Nissi külas.

Õpingute järel sattus noorsoospetsialist otsapidi Eesti 4H ette Pärnusse ja selle ühingu tegevjuht on ta tänapäevani. Kohvikupidamise ütleb ta olevat enda ja abikaasa hobi.

Uus algus

Külaeluga sattus Küllike uuesti silmitsi 2001. aastal, kui tal koos abikaasaga Pärnu üürikorteri elust villand sai ja nad Selja külla endale armsa majakese ostsid. Ometi ei tähenda maal elamine kohalikega ühte jalga astumist – linnas tööl käijaid on maal ikka untsakateks peetud, muigab kohviku perenaine.

Küllike räägib, et tõuke ja julguse ettevõtluseks sai ta Pärnumaa kutsehariduskeskuses kodumajanduse eriala õppides, mille ta eelmisel aastal lõpetas. Nimelt tundis 35aastane naine õppima asudes, et igatseb oma ellu midagi uut.

Kursusel õppis naisi 19–50 eluaastani ja õpingute käigus prooviti käsitööliike, õpiti toidukäitlust, etiketti, serveerimist, meeskonnatööd, soome ja inglise keelt ning lõputööks oli kokaeksam. Eriala arendas tublisti Küllikese perenaiseoskusi ja õpetas kokkama tipptasemel tehnikaga köögis. Käidi ka toitlustusasutustes, mis andis kindluse – asi toimib.

“Olen juhtinud 17 aastat MTÜd ja idee teha algust oma äriga on mul alati alateadvuses käärinud. Aga ilmselt polnud õige aeg ja pere polnud selleks veel valmis,” mõtiskleb avatud ellusuhtumisega naine. Mis puutub mullu novembris avatud kohviku poeetilisse nimevalikusse, siis pidi see olema midagi maagilist.

Kohvikuruume renditakse Selja OÜ-lt. “Mõtlesin esmalt, et suuri kulutusi ma tegema ei hakka. Vaatan kõigepealt, milline on tegelik elu. Kompame alles,” on naine kindel.

Julgust andis talle naabermajas tegutseva Selja “Stockmanni” ehk populaarse kasutatud riiete poe omanik Marika Mägi, kel ärid veel Tootsis ja Kabliski.

Marika alustas ettevõtlusega seitsme aasta eest. Kuna tal on ohtralt kliente nii kodumaakonnas kui kaugemal, kes regulaarselt Selja kaltsukasse sõidavad, teab ta, et kohvikust on puudus. Spetsiaalselt selleks on kohviku uksed lahti laupäevalgi. “Ära oota alguses palju,” soovitanud Marika Mägi alustavale ettevõtjale.

Lõbus külaidüll

Küllikese mõte on pakkuda koduseid toite. “Meie klient on töömees: rekkajuht, metsamees,” kirjeldas perenaine. Ta on arvamusel, et kui inimene otsib eksootilist maitseelamust, sõidab ta Pärnusse. Küllikese kohviku menüüs võib loetleda argipäeval kaks suppi, kaheksat sorti praadi ja lihtsaid magustoite. Peale selle saiakesed.

Salatilaual on kolme sorti salatit ja seda saab tõsta soovi järgi. Leib on hinna sees ja piima võib valada nostalgiliselt pudelitest.

Kella seitsmest hommikul saab süüa laias valikus ahjusooje saiakesi, tellida kringleid ja kooke kojugi. Pakutakse peoteenust kaetud lauaga. “Loodan, et kohalikud võtavad meid omaks,” rääkis Küllike. Kaugemalt tulijatele on nüüd Seljal saadaval lõbus kolmnurk: kaltsukas, meierei pood ja kohvik.

Ettevõtja tunnistab, et äriplaani on ta pidanud seni oma peas, kuid kavatseb selle paberile panna, et vahendite soetamiseks EASilt raha taotleda. Esmalt oli soov end proovile panna ja kui siht kindel, alles siis alustava ettevõtja toetust küsida.

Oma firma loomiseks tuli pangast laenu võtta, teisiti ei olnud see võimalik. “Ma ei sündinud hõbelusikaga suus,” naljatab Küllike.

Kuuvarjutuses on palgal kokk, pagar ja klienditeenindaja, peale selle on vajadusel töös kogu Altenbergide pere koos lastega. Isegi sugulased tulid appi söökla koristustalgutele. Soomes ehitajana töötav abikaasa aitab ehitusalal, lapsed on abiks nädalavahetustel, kui vaja tellitud laudasid katta ja koristada.

Mõtteid, mida ja kuidas teha, on Küllikesel tohutult, kohaliku vallavolikogu liikmena kujutab ta ette, mida napib. Kaminasaali võiks muuta naiselikuks buduaariks ja hakata seal kohalikele naistele õhtuti inglise keele kursusi korraldama. Suures saalis on peetud juba aastavahetuse pidu ja tähistatakse sõbrapäevagi. Hoone ülemisel korrusel võiks pakkuda juuksuriteenust. Või ehk on teise korruse ruumid sobivad, et arendada seal välja kohalik noortekeskus.