Mannheimi elanikud ajasid neonatsid linnast välja

Saksa uusnatsid (paremalt) Detlef Walk, tema tütar Jasmin Walk ja tütre elukaaslane Manuel Klein Mannheimis meelt avaldamas. Füüreri järgijaid ning natsivastaseid hoidsid lahus tuhatkond politseinikku. Foto: Aino ja Werner Siebert

Udugi polnud sel varajasel rõskel veebruarilaupäeval jõudnud veel hajuda, kui inimesed hakkasid kogunema Mannheimi kesklinnas asuva tööstusametiühingu Industriegewerkschaft Metall (IGM) ette.

2. mail 80 aastat tagasi ründasid seda hoonet Hitleri pruunsärklased, vahistades kohalikke ametiühingutegelasi. Suur osa neist suri hiljem kas vanglates või koonduslaagrites. Nüüd olid diktaatori järgijad esitanud linnavalitsusele avalduse, et soovivad avaldada meelt Ida-Euroopast Saksamaale saabunud sisserändajate vastu.

Ülemlinnapea dr Peter Kurz ütles: ”Mannheimis ei ole rassistlikud ütlemised teretulnud. Linn on läbi aegade olnud avatud kõigile. Me seisame sallivuse, vabaduse ja solidaarsuse eest.“

Ka IGM ja ühendus ”Mannheim parempoolsete radikaalide vastu“ kutsusid koos teiste organisatsioonidega linnaelanikke demonstreerima neonatside vastu. Nad nägid Saksamaa natsionaaldemokraatliku partei (NPD – Nationaldemokratische Partei Deutschlands) korraldatud meeleavaldust provokatsioonina kõigi kodanike vastu, kes soovivad ainult üht – elada sõbralikult üksteise kõrval.

Linnaelanikud näitasid võimu

Üleskutse peale saabus Neckarstadti linnaossa, kus traditsiooniliselt elavad just sisserändajad, umbes 1500 linlast. Vastumeeleavalduses osalesid nii noored kui vanad, nii töölised kui intellektuaalid, nii sakslased kui migrandid. Nad protesteerisid kõvahäälselt, vilistades ning lusikate ja plekk-kruusidega vastu politsei seatud metallpiirdeaeda (nn Hamburgi trellid) tagudes, kui pruuni sõpruskonna väike eelsalk saabus vanale messiplatsile oma kihutuskõnesid pidama.

Politsei oli piiranud platsi aegsasti ümber ja turvanud kohad, kus oli oodata kokkupõrkeid neonatside ja antifašistide vahel, sest Antifa liikmed kasutavad meelsasti vägivalda oma põlisvaenlaste vastu. Kohal oli tublisti üle tuhande korravalvuri, nende hulgas ratsa- ja eriüksus. Hitleri jüngritele oli politsei andnud ümberpiiratud platsil kogunemiseks eraldi koha, mis oli omakorda turvatud. Tahes või tahtmatult jättis see mulje, et pruuni sõpruskonna liikmed on nagu haruldased ahvid loomaaia puuris, keda on tulnud jälgima massiliselt külastajaid.

Professionaalselt korraldatud aktsioon

Karjunud oma esimese pahameele neonatside vastu välja, rivistasid radikaalide vastased ennast professionaalselt ümber. Nende tegutsemine oli selgelt minutilise täpsusega ette plaanitud. Nüüd vallutasid vastudemonstrandid koos antifašistidega välkkiirelt kõik messiplatsile viivad teed ja saavutasid oma dünaamilise aktsiooniga selle, et politsei oli sunnitud sulgema nii auto- kui trammiliikluse.

Nii osutus neonatside meeleavaldusele tulek võimatuks. Politsei korralduse kohaselt olid nad jätnud oma sõidukid parkimisplatsile linnast väljas.

Samal ajal püüdsid messiplatsi ”puuris“ olevad kaheksa neonatsi alustada oma rassistlikke kõnesid. Pascal Wilzius tõi minibussist välja Hitleri-Reichi värvidega lipu. Tuntud Zweibrückeni pruunsärklane Detlef Walk ja tema tütar Jasmin elukaaslase Manuel Kleiniga rivistusid demonstratiivselt pruuni sõpruskonna reklaami taha, tehes näo, nagu ei läheks neile vastumeeleavaldus korda.

Samal ajal andis kohalik Bermuda raadio platsile asetatud kõlarite kaudu informatsiooni pruunide kamraadide saatuse kohta, keda vastudemonstrantide moodustatud kett ei lasknud läbi messiplatsil oleva grupi juurde. Headest uudistest said Mannheimi kodanikud uut hoogu juurde, nad hakkasid ”pommitama“ uusnatse munade, kasutatud teekottide ja ratsapolitseinike hobuste asfaldile tehtud junnidega.

”Puuris” olnud neonatsid said lõpuks aru, et nende rassistlikul aktsioonil pole mõtet. Kiiruga pakkisid NPD poolehoidjad oma rekvisiidid minibussi tagasi ja lahkusid suure kiiruga politseieskordi saatel linnast.

Korraldajate pressiesindaja Mathias Kohler jäi Mannheimi aktsiooniga ülimalt rahule: ”Tänavatele tuli rohkem inimesi, kui arvasime. Loodame, et neonatsid said nüüd lõpuks aru, et meie Mannheimist ei ole neil midagi otsida.“

Mille järgi neonatse ära tunneb

Mitu sümbolit ja koodid nagu ”88“ (Heil Hitler) või riietusesemed ”Thor Steinar“ ühendavad pruuni mõttemaailmaga inimesi. Kui veel 1980–1993 ajasid Hitleri jüngrid oma pea paljaks ja kandsid oliivirohelist või musta sõduririietust, siis tänapäeval on neonatse välimuse järgi raske eristada.

Uusnatsid soosivad veel selliste firmade nagu Troublemaker, Harry North, Masterrace Europe ja Rizist riideid. Kuid muidugi leidub aktiviste, nagu Christian Worch, Axel Reitz ja Philipp Hasselbach, kes siiani kannavad univorme, mis meenutavad Hitleri sõdalaste kantud vormiriietust või siis pikki Gestapo nahkmantleid.

Viimasel ajal on märgata, et neonatsid kannavad vasakpoolsete radikaalide, autonoomsete natsionalistide riietust, sh musta kapuutsiga jakke.

Noorte esimesed kontaktid pruunsärklastega toimuvad peamiselt muusika kaudu, tuntuim rassistlikke tekste levitav rühm on allmaailma projekt Landser ja grupid Sturmwehr, Störkraft, Stahlgewitter jt. Number ”88“ ei tähenda mitte ainult ”Heil Hitler”, vaid ka ”SS“, kui lugeda tähti tähestiku lõpust.

Saksamaal on praegu 7000 huligaani, kellest ainult väike osa kuulub neonatside grupeeringutesse. Sellest hoolimata on NPD keelustamisüritus saanud uut tuult purjedesse.

Liidukantsler Angela Merkel soovib teatada oma otsusest märtsi lõpus. 18. märtsil 2003 ei võtnud põhiseaduskohus rassistliku erakonna keelustamist menetlusse, kuna selgus, et NPDs on nn V-mehed ehk kaitsepolitsei palgatud neonatsid, kes raha eest olid valmis andma informatsiooni politseile. Nüüdseks on kaitsepolitsei lõpetanud V-meestega igasuguse koostöö.