Kohafarm alustab suve lõpus töötajate värbamist

Audru kohafarmi asukohakaart. Foto: Pärnu Postimees

Ehitus käivitub juulis, septembris-oktoobris algab tootmine, tööd pakutakse 1200 inimesele, peale selle leiab vähemalt kolmeks aastaks tegevust pool tuhat ehitajat. Hoonete alla jääv ala on 1,1 kilomeetrit pikk ja 700 meetrit lai. Jutt käib Audru kohafarmist.

Kui Pärnu-Lihula maanteelt pärast Audru kooli Tõstamaa poole keerata ja veel neli-viis kilomeetrit sõita, siis Põldeotsa ja Saulepi küla põldudele see maailma üks suurimaid kalakasvandusi kerkima hakkabki.

Kui tähte närida, peaks tulevasest kohafarmist kõnelema mitmuses: 50 hektarile kerkivatesse hoonetesse mahuvad kümned farmid, mis aastas toodavad 80 000 tonni kala.

Kust tuleb raha?

Fjordfresh Holding ASi rajatava farmi ehitamiseks kulub 440 miljonit eurot ehk ligi seitse miljardit krooni. Tavainimesele müstilisena kõlav summa ärgitab kahtlusi: kas see raha on reaalselt olemas?

Ilmselt on kalafarmi taanlasest arendaja Thorben Nielsen pidanud säärastele küsimustele kümneid kordi vastama, sest Pärnu Postimehe pärimise peale kostis ta: “Kas te tõesti arvate, et oleme siin kolm aastat nalja teinud?”

Kelle raha eest Pärnumaa peagi maailma ühe moodsama kalafarmiga uhkustada saab, Nielsen veel siiski välja ei ütle.

Fjordfresh Holding ASi juhatuse liikme Alar Oppari sõnutsi on rahastajaid tutvustatud Pärnu maavanemale. Tegu on ühe Taani-Šveitsi konsortsiumiga ja Eesti kaasinvestoritega.

“Tahame esmalt kõik lepingud rahulikult allkirjastada,” põhjendas Oppar. “Kui me nimed praegu välja käiks, oleks see suursündmus neis mõlemas riigis, kuna nad on omal maal väga tuntud tegelased, seega ajakirjanduse pideva tähelepanu all. Nad on neljanda-viienda põlvkonna ärimehed.”

Seni seisis rahastamislepingute allkirjastamine farmi detailplaneeringu kehtestamise taga. Nüüd tuleb ära oodata 15. juuni: selle kuupäevani saab Audru vallavolikogus heakskiidu leidnud detailplaneeringut vaidlustada.

“Hiljemalt juuni lõpus teeme investorid teatavaks,” lubas Oppar ning vihjas, et kõnealune summa on minimaalne investeering, mis tegelikkuses võib paisuda.

Miks koha?

Pärnu poelettidel ei näe koha sageli ja et tegu on kalli kalaga, mida enamik inimesi on harva maitsnud, tekib küsimus, miks hakatakse kasvatama koha, aga mitte näiteks väga nõutud lõhet või forelli. “Koha on rentaablim,” selgitas Nielsen.

“Meie plaan on spetsialiseeruda punase rasvakala asemel valge valgukala tootmisele,” lisas Oppar. “Koha on kapriisne kala ja siia sektorisse ei suuda igaüks siseneda. Meile teadaolevalt toodetakse maailmas koha vaid kahes farmis: Hollandis ja Taanis.”

99 protsenti toodangust hakkab minema ekspordiks. Kogused on sedavõrd suured, et Eestis ei leiduks kaubale turgu.

Oppar loetles riigid ja kaupluseketid, kus Audru vallas kasvanud kala müüma hakatakse. “Me teame täpselt, mis riikides, mis kauplusekettides ja missuguseid tooteid me müüma hakkame,” väitis ta. “Toodame just seda, mida suudame müüa.”

Üks partnereist hakkab Pärnumaal kasvatatud kala müüma USAs, teine Euroopa 38 riigis, arvestatud on ka Venemaa, Ukraina ja Jaapani turuga.

Peale koha kasvatatakse farmis lõhelisi, ahvenat, kammeljat, Ameerika koha (kisutshi) ja siiga.

Kogu toodang väljub majast töödelduna, eluskala sealt ei saa. Eeskätt müüakse toodang filee, hakkliha ja marjana.

Loodusele nullmõju

Peagi kerkima hakkavat kalakasvandust tutvustades rõhutas Oppar korduvalt, kui loodust säästvad on kasutusele võetavad moodsad seadmed. “Miks meie ettevõte on unikaalne kogu maailmas? Mitte suurus, vaid just tehnoloogilised lahendused teevad selle eriliseks,” märkis ta. “Meie eesmärk on luua farm, mille keskkonnamõju oleks null!”

See tähendab Oppari selgitusel, et farmist ei pääse loodusesse midagi: ei basseinide vett, jäätmeid, kalu ega haigusi.

Inimeste üks suurimaid hirme on kalasõnnik, mida farm hakkab tootma tohutus koguses - 90 000 tonni aastas.

“Loodusesse ei jõua see mingil juhul,” kinnitas Oppar. “Me korjame sõnniku kokku, toodame sellest väetist ja müüme edasi. See on väga hea orgaaniline kompleksväetis, hoopis parem kui lehmasõnnik.”

Kalasõnnik jõuab põhiliselt Eestimaa põldudele, rõõmustamiseks on põhjust ka kohalikel aiapidajatel, jagub neilegi.

Kalajäätmed aga pakendatakse külmkonteineritesse ja lähetatakse rekka’de ja laevadega lähiriikide kalajahutehastesse.

Samuti ei jõua arendaja kinnitusel merre tagasi tilkagi kalabasseinides kasutatud veest.

Farmis olev vesi on aastaid, koguni aastakümneid ringluses, vahepeal läbib puhastusseadmeid.

Juurde võetakse merest vett vaid nii palju, et aurustumist ja sõnnikuga eemaldatavat vedelikku kompenseerida.

“Ainus, mis meilt looduskeskkonda tagasi jõuab, on inimeste olmevesi,” sõnas Oppar. “Meie jäätmekäitlusest tulev vesi on praktiliselt joogivee kvaliteediga. Kogu kalafarmi koormus Pärnu lahele on 0,15 protsenti kogu Pärnu linna reoveekoormusest.”

Põhjavett kasutatakse tootmises eeskätt basseinide jahutamiseks. “Me ei tarbi põhjavett, vaid see käib läbi radiaatorist, mis basseini jahutab, ja siis laseme tagasi,” kirjeldas Oppar. “Võtame vee põhjakihist ja paneme jälle tagasi, omastame vaid temperatuuri.”

Mere- või mageveekalad?

Võhiku küsimusele, kas Audrus hakatakse kasvatama soola- või mageveekalu, ühest vastust polegi.

“Pärnu lahe vesi on väga madala soolasusega. Samuti kaovad aretusega piirid mere- ja mageveekalade vahel,” selgitas Oppar. “Tegu on siiski merevesiviljelusega.”

Eriline on seegi, et kui mujal maailmas tegutsevad aretuskeskused täiesti omaette, siis Audrus hakkavad aretus ja tootmine koos toimima. Nii leiavad tootmishoonete kõrval farmis koha aretuskeskused, sugukarjade farmid ja kolmekorruseline teaduskeskus. See ei tähenda aga sugugi, et kalakasvatusest seni eemal olnud inimesed peaksid töökohalootuse maha matma.

Töötajad koolitatakse välismaal

Plaanide kohaselt asub farmis ametisse nelja aasta jooksul 1200 inimest, neist paarsada on kõrgharitud tippspetsialistid. Ülejäänud 1000 on kohapeal väljaõpetatavad oskustöölised.

“Koolitame nad ise välja nii kohapeal kui mujal maailmas asuvates farmides,” rääkis Oppar. “30-40 spetsialisti peame välismaalt palkama. Me ei saa riskida, meie spetsialistid peavad olema oma ala maailma tipud.”

Laias laastus saab kalakasvanduses tööd 300 inimest ja -töötlemises 900. Palju on sellist tööd, kus inimesed peavad istuma kogu tööpäeva arvutite taga ja jälgima monitoridelt, et programmid korrektselt toimiksid, sest kogu tootmist juhivadki arvutid.

“Kogu tootmine näeb välja nii puhas ja steriilne, nagu töötaksid inimesed laboris,” kinnitas Oppar. “Ei kübetki mustust!”