Andrus Kärpuk: Oleme muutunud bussiliikluse korraldajast kutsariks

Andrus Kärpuk. Foto: Urmas Luik

Üleeilsest, 1. juunist töötab GoBus Pärnus 163 inimest. Enne maakonnaliinideta jäämist oli töötajaid 283. AS Tarbus Kinnisvarale kuuluvas kontorihoones Mere 7 on pärast 120 töötaja lahkumist kolitud kuude tuppa maja alumisel korrusel ja 29. mail toimus koondatud töötajate pidulik lahkumiskoosolek, kus esines tuntud laulusolist ja nüüdseks koondatud Maidu Maamees.

GoBus Pärnu regiooni direktor Andrus Kärpuk, teie juhitava ettevõtte bussid teenindavad kaugliine, aga kui palju on neid, kes sõidavad linnaliine?

Linnaliinide bussijuhte on meil tööl 74 ja teenindame 22 liini.

Kui kärped jätkuvad ja liine tuleb veel üle vaadata, kas on oht, et mõnelegi neist tuleb koondamisteade anda?

Esialgu me veel nii ei mõtle. Suvel on meil võimalik anda bussijuhtidele rohkem puhkust, teised saavad selle arvelt tööd teha. Haigeidki on praegu küllalt palju. Kavatseme mõne kuu oodata ja vaadata, selle aja jooksul võib 74 linnabussijuhist mõni eri põhjusel ise lahkuda, nii et tibusid lugema hakkame alles sügisel.

Mida on GoBus Pärnule tähendanud sisuliselt maaliinidest ilmajäämine ja nüüd linnaliinide kärped?

Üks suur ja tugev traditsioonidega ühistranspordiettevõte on sellisel moel oma eksistentsi lõpetanud. GoBus Pärnu pole enam piirkondliku ühistranspordi traditsiooni kandja ega arendaja, vaid kutsar, kes sõidab mõnel liinil.

Väiksemas mahus on logistika pool küll säilinud ja linnaliinide puhul omame jätkuvalt missioonitunnet. Meil on pikaajaline kogemus, mistõttu tahame olla linnavalitsusele head nõuandjad, kuidas midagi paremaks teha.

Kas linnavalitsus tahab teie head nõu kuulda, küsib ta seda ise või käite ja pakute, et me annaksime head nõu?

Eks head nõu võeta ikka vastu, kui see kasulik on. Praegusel kriitilisel ajal on linnavalitsusel kasulik meie nõuannetega arvestada. Niivõrd, kuivõrd.

Mille kohta nad nõu on küsinud?

Äärmiselt kiiresti oli vaja liinikärped viia reaalususesse nii, et see võimalikult vähe häiriks püsivaid bussikasutajaid. Suutsime tõesti kiiresti ja operatiivselt tegutseda.

Linnabusside graafiku muutmine mõjutab enim igapäevakasutajaid, kes valdavalt on lapsed, eakad, auto või autokasutusvõimaluseta naised. Kas ei löödud ikkagi väga nõrka kohta?

See loetelu enam-vähem kattubki ühistranspordi kasutajate loeteluga. Igasugustele kärpekavadele on iseloomulik, et kärbitakse igalt poolt, nii rikkamate kui vaesemate arvelt. Konkreetselt see kärbe puudutab ainult "vähem rikkaid".

Kärbe, mis praegu tehti, 5,5 miljonit krooni, on talutav, kuid mitte meeldiv, tuues endaga kaasa ebamugavusi. Liin number 14 liin hakkab osal lõikudel ja kellaaegadel olema rohkem koormatud kui seni. Üks suuremaid ebamugavusi on turulesõitmine ümberistumistega. Varem oli mitmelt poolt võimalik sinna sõita otse. Eriti annab kärbe tunda pühapäeviti, kui varasemaga võrreldes on viis liini vähem käigus.

Maailmas propageeritakse keskkonna säästmiseks ühistransporti, meil vastupidi. Miks?

Eks need ole meie verivärske kapitalismi viljad. Ühiskond peab olema nii rikas, et ühistransporti vedajatelt tellida või omavalitsustel endal neid parke pidada. Eesti riik on vaene ega suuda pakkuda teenuseid, mida riik peaks osutama.

Mida ikkagi tähendab bussipargile viie ja poole miljoni kroonine sundkärbe?

Kõigepealt: firma on arvestanud lepinguliste tuludega ja on selle lepingu täitmisesse viimase paari aastaga 35 miljonit krooni investeerinud.

Need on uued bussid?

Jah. Ja kui sellises suuruses tehakse kärbe, siis loomulikult on osa sellest rahast jooksvad kulud, mis jäävad tegemata seetõttu, et kilomeetrid jäävad sõitmata. Ülejäänud on raha, milleta me ei saa teha senises mahus investeeringuid. Kui võetakse ära summa, mille eest oleks saanud maksta 10-15 bussi aastase liisingumakse, lükkuvad need investeeringud tulevikku.

Leping kehtib 1. jaanuarist 2008, kuid nüüd tuleb selle tingimused ju üle vaadata?

Riigihanke tulemusena on GoBusi ja Pärnu linnavalitsuse vahel 24. septembril 2007 sõlmitud avaliku teenindamise leping tähtajaga kuni 31. detsember 2016. Lepingu ülesütlemine sellisel moel, nagu linnavalitsus tahtis teha, on juriidiliselt kaheldava väärtusega. Püüame olla oma lepingupartneri suhtes mõistvad ja leida konstruktiivseid lahendusi, üleliia ei tahaks sellele küljele tähelepanu pöörata. Võin öelda seda, et oleme linnavalitsusega kokkuleppele jõudnud kõiges, mis puudutab nii lepingu ülesütlemise tagasivõtmist kui liinimahtude ja lepingutasu vähendamist 2009. aastal. Loodame lähipäevil vastavatele muudatustele alla kirjutada.

Mulle tundub, et mõnelgi juhul on Pärnu linnavalitsuse lepingud kohustuslikud vaid teisele poolele. Kõnealuselgi juhul on rae poolt vaadates asi lihtne: raha ei ole. Aga kui sama tõdemuseni jõuavad linnaisad taas kuu-paari pärast, mis siis?

Meie leping põhineb Eesti Vabariigi seadustel ja see, kas rahapuudusel on lepingu ülesütlemine võimalik, on küsimus Eesti õigussüsteemile. Olukord, kus Pärnu linnavalitsus on, on lihtne ja selge: raha ei ole.

Kui sellised liinikärped oleks toimunud kohe aasta alguses, olnuks nende mõju tunduvalt väiksem, aga tõenäoliselt tuli linnavalitsuselegi üllatusena, et valitsus on vähendanud kohalike omavalitsuste finantseerimist. See tõi endaga kaasa ühistranspordi vähendamise soovi. Eks eemärk pühitse abinõu. Kaks kõva kivi ei jahvata head jahu, mõlemad lepingupooled on teinud järeleandmisi nii oma õigustes kui põhimõtetes. Oleme kokkuleppele jõudnud ja - mis kõige tähtsam - ühistransport tervikuna on Pärnu linnas säilinud.

Aga võimalikud järgmised kärped?

Pärnu ühistranspordisüsteemi on küllalt palju kritiseeritud selle tõttu, et see on suhteliselt raskesti arusaadav väljastpoolt tulnud inimestele. Kuid sellel on väga suured väärtused kohalikele, kes bussiliiklust tunnevad. Nad saavad kasutada bussi nagu taksot või marsruuttaksot. Teades sageli juba peast, mis kellaajal peatusesse minna, on võimalik sõita ümberistumiseta igasse linnaossa ja sealt tagasi.

Kui peaksid tulema järgmised kärped, saaksid need toimuda ainult päevaste ja nädalavahetuste liiniringide arvelt. See paiskab segi kogu senise busside kasutamise harjumuse. Inimesed ei tea enam, kas mingil kellaajal buss tuleb. Ja võime öelda, et kaotame viimased Pärnu linna ühistranspordi eripärast tulenevad eelised. Siis muutub kogu bussiliiklus selliseks, mis oleks vaja juba tervikuna ümber kujundada.

Praegune vajadustepõhine süsteem on optimaalne igas mõttes. Siis ta seda enam ei ole. Linnades, kus on intervallbussid, on võimalik lühendada või pikendada intervalle, aga meil jäävad ära või ei ole võimalikud ümberistumised.

Millistel kaalutlustel on võimalik veel linnaliine vähendada?

Meie hinnangul on siit edasi minna oluliselt valulikum ja keerulisem. Jääks üle panna seisma päevased liiniringid ja võtta nädalavahetusel busse veel vähemaks, aga siis muutub ühistransport juba selliseks, mis kedagi ei rahulda.