Täna Häädemeeste vallas Kabli seltsimajas foorumil “Õppimine on IN” tunnustatakse tublimaid täiskasvanuid, teiste seas Pärnumaal aasta õppija tiitliga pärjatud Marge Iilast ja Johannes Kakkot.
Aasta õppijad ärgitavad oma eeskujuga
6. oktoober 2009, 08:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foorum toimub üle-eestilise kampaanianädala raames, mis propageerib täiskasvanute õppimist ja enesetäiendamist.
Igaüks on kübaranägu
Marge Iilane ei häbene nimetada end Vene aja inimeseks. Siis ei olnud poes midagi saada ja see asjaolu muutis inimese väga loovaks. Ta meenutab, mida kõike sai koolipõlves ette võetud, et moekas välja näha. Meeste soojast pesust tehti pusasid ja plastribakardina tükkidest kõrvarõngaid.
Erialalt on Marge Iilane käsitööõpetaja, kuid pole päevagi seda tööd teinud. On teeninud leiba hoopis rahvusvahelistes ravimifirmades ja esindab praegu Eestis Soome toiduainetööstust. “See on andnud müügi- ja turunduskogemusi,” nendib ta.
Viltimise algkursused olid Iilasele köitva hobi algus. Interneti kaudu teemat uurides asus ta
oma loovust arendama. Järgnesid koolitused Inglismaa kuninganna ema kübarameistri juures ja soomlanna Elina Saari käe all, et õppida kolmemõõtmelisi viltesemeid disainima.
Eestis müüdavaid kübaraid uurides mõistis Iilane, et on siinmail ainus, kel põhjalikud teadmised selles vallas. “See on ammendamatu valdkond,” lausub ta. Esimene näitus villa Artises õnnestus ja tekitas suurt huvi.
“Eestis ju puudub kübarakultuur. Sellest ei teata. Kes minu kübara pähe paneb, kõnnib linnas nagu mannekeen. Olen ise seda proovinud. Kübar muudab välimuse põnevamaks ja huvitavamaks. Ärge kartke olla erilised!” julgustab Iilane naisi. Tal oli plaan rajada Pärnusse kübarakohvik, kuid sellest mõttest tuleb ilmselt loobuda. Disainkübarad on eksklusiivsed ja hinnalised ning nende turustamine vajab teistsugust lähenemist.
Iilasel on juba kliente nii Eestis kui välismaal. Tegemist on kübaragurmaanidega. Marge Iilase koduleht asub aadresil www. Hatbar.eu. Hakkaja naine kavandab praegu kübaranäitust “Väike must”, kus pakub välja peakatted, mis sobivad klassikalise väikese musta kleidiga.
Kas kübar nõuab kindlat tüüpi, nii-öelda kübaranägu? “See on müüt. Igale inimesele sobib kübar, leidke see üles. Maailma kuulsaim kübaradisainer Philip Tracy on öelnud, et kübar annab näole raami,” kinnitab Iilane.
Hingehoidja sõjaväeõppustel
Johannes Kakko elab Ares. Ta on Paide metodisti koguduse pastor ning Murru vangla, Kuressaare, Pärnu, Paide ja Haapsalu arestimaja kaplan.
Sellesse ametisse sattus mees 2003. aastal ja endalegi ootamatult. Pärnu vanglas oli vaja pidada eluaegsetele vangidele piiblitundi. Ja kui vangid palusid, et nad tahaksid piiblit lehitseda käeraudadeta, oli see hetk, kui Kakko usaldus jumala vastu võitis hirmu. See oli tema töös murrang. Nüüd kinnitab ta, et nii mõnigi eluaegne vang on suur piibliuurija, kes eneseleidmise teel pikki samme astub. Side hingehoidjaga on neil meestel säilinud.
Muidugi on vanglaseinte vahel traagikat, on noori, kes kasvanud emata või isata, on lastekodulapsi. “Mõni on karistust väärt, mõni on ohver,” on Kakko veendunud. Tema asi on inimesi kuulata.
Kaplanina ei saa Kakko teha vahet katoliiklasel, õigeusklikul või moslemil. “Juhatan inimesi otsima. Ma pole selline, kes teeb teisest kristlase. Usun, et jumala tahteta ei saa keegi temasse uskuda,” ütleb mees vaikselt.
Eriliseks muudab kaplani see, et ta osaleb Kaitseliidu õppustel Rae rühmas. Kuidas saab ristiinimene käia, automaat rinnal? “See on minu rahvas ja minu maa. Mul tuleb kanda hoolt inimeste eest nii rahuajal kui raskel ajal. Ka siis, kui tuleb võtta relv ja seista teiste kõrval. Armasta oma rahvast ja tee head neile, kelle keskel sa elad, et peetaks lugu sellest, kellesse sa usud,” lausub Kakko lõpetuseks.